"Vaevalt, et siin linnas jääb saladuseks midagi sellist, nagu kahekümneaastase vallalise ja meheta tüdruku laps."
Teine osa Naisteka järjejutu seeriast "Ringiga tagasi", mille keskmes on Julia, kes on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures koolivaheajad ning seitsmeaastase tütrega asub ta sinna elama, et päästa maja lagunemisest ja müügist. Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal.
Järjejutt “Ringiga tagasi”
Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa.
Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia.
Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus — kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi?
2. Juhuslik kohtumine
„Julia? Päriselt? Oledki sina?” imestab poemüüja, kui kaardimakset tehes oma pangakaardi terminali vastu vajutan. Tõstan pilgu, hetkeks olen segaduses, kuid siis naeratan rõõmsalt.
„Eda?” vastan küsivalt, kuigi tegelikult pole selleks põhjust. Naine pole aastatega sugugi muutunud. Praegu peaks tal vanust olema kindlasti üle kuuekümne.
„Ja oledki sina,” lööb Eda käsi kokku. Pangaterminal näitab, et mu makse on vastu võetud, kuid Eda ei tee järjekorras olijaid märkamagi. Kirsika laob kohusetundlikult asju kotti. Mõnikord tundub, et mu seitsmeaastane tütar on minust mõistlikum ja suudab nii mõneski kriitilises olukorras loogilisemalt tegutseda.
See on kindlasti üks neist olukordadest. Eda elab vanaema naabermajas, nii et tihtilugu istus ta õhtuti vanaema juures ja rääkis külauudiseid. Tema juba teadis neid! Poemüüjana töötamine andis muidugi väikelinna elul silma peal hoidmiseks väikesed eelised.
„Jah, täitsa mina,” naeratan püüdlikult, kuigi tegelikult tahaks mulle osutatud erilise tähelepanu pärast maa alla vajuda.
„Oi, ja kas sinu ilus tütar?” viipab Eda Kirsika poole. Tüdrukul on meie ostud kottidesse laotud ja on näha, et ootamatu vestlus ei paku talle mingit pinget, ta tahaks ukse poole liikuda.
„Jah, on küll,” noogutan ja liigun pool sammu kassast edasi. Edat see ei peata ja ta jätkab: „Küll su vanaema ikka kiitis, kui tubli sa oled ja kuidas pärast siit lahkumist ikka tublisti koolis hakkama said ja lapsega ja …„ Eda jääb hetkeks mõtlikult toppama. „No ta oli ikka väga uhke su üle. Kahju ainult, et sa siia kanti enam ei sattunud. Aga no eks arusaadav, et kooli, töö ja lapsega oli ilmselt nii palju tegemist, et … noh, ega kõike ei peagi jõudma.”
„Jah, nii ta on. Eks mul oli, jah, tegemisi,” naeratan sõbralikult ja vaatan vabandavalt enda taga seisva naise poole.
Järgmisel hetkel kuuldu peale kangestun.
„Tere päevast,” kostub üle poe tuttav rõõmsahäälne tervitus. Kõik minus hangub. Selle hääle tunneksin kõikjal ära, isegi pärast kõiki neid aastaid. Kaalun sekundiks võimalust tagasi poeriiulite vahele põgeneda ning ennast kuhugi leiva ja riisi vahele ära peita. Või sobiksid ämbrid paremini? See siin on igatahes üks metsik ämber, millesse just astusin.
„Oi, tere Indrek,” vastab Eda rõõmsameelselt. „Tule,” viipab ta poodi astunud inimesele mu selja taga. „Tule vaata, kes meil siia külla tuli — Julia!”
Neelatan. Hingan. Ilmselt enne seda hoidsin endalegi märkamatult hinge kinni. Mõtlen ümber pöörata, kuid jalad ei liigu. Hoian näol naeratust, mida enne Edale mitu korda näitasin.
Ja siis pole mul enam pääsu.
„Tere, Julia!” on mees äkitselt mu kõrval. Vaatan sekundiks tema poole, kuid seejärel löön pilgu uuesti oma rahakotile.
„Tere, Indrek,” vastan, tehes samal ajal näo, nagu oleksin tohutult ametis pangakaardile õige koha leidmisega. Ma ei tea, mis näoga mees mind vaatab, kuid pilk põrandale näitab, et ta jalad on ikka veel minu kõrval. Eeldan, et keha ka. Kuigi meie mõlema mõtted on ilmselt kusagil kaugel. Minu omad küll on. Vähemalt kui ma laseksin neil olla. Aga ma ei tohi lasta. Kisun jõuga kõik oma mõtted enda juurde tagasi, et need rändama ei läheks. Ainult nii seisan ma koos. Ainult nii suudan ühes tükis püsida. Isegi pärast kõiki neid aastaid.
Tegelikult on see täitsa haige — mis mõttes tahab kõik minus uuesti kokku vajuda mälestuste pärast, mis on aastaid kuhugi kaugetesse riiulitesse surutud olnud? Ma tulin siia, kuna arvasin, et olen piisavalt tugev, et minevikule otsa vaadata. Järelikult peangi seda tegema.
Löön pilgu üles ja vaatan Indrekule otsa. Mees justkui ehmatab meie äkilise pilkkontakti pärast. Tema silmad on nii tuttavad … ja samal ajal nii võõrad. Ei teagi, mida ma ootasin, kuid tunnen, kuidas kogu enesekindlus, mida olin aastate jooksul endas kasvatanud, laguneb nanosekunditega, mil teineteisele otsa vaatame.
„Ja vaata vaid, kui armas tütar tal on,” kuulen kusagilt kaugusest Eda häält.
Indreku pilgus värahtab miski, justkui oleks ta korraks enesevalitsuse kaotanud. Ta pidi ju mu lapsest teadma. Vaevalt, et siin linnas jääb saladuseks midagi sellist, nagu kahekümneaastase vallalise ja meheta tüdruku laps. Vahet pole, et olin selleks ajaks siit juba läinud. Vahet pole, et vanaema püüdis ilmselt mu mainet nii palju, kui võimalik, päästa. See ei muutnud fakti, et mu lapse sündimine jättis ruumi paljudeks kuulujuttudeks.
„Emme, kas me võime nüüd minna?” muutub Kirsika kärsituks.
„Jah, ikka, kallis,” naeratan püüdlikult tütrele ja olen õnnelik, et ta andis mulle võimaluse ebameeldivast olukorras pääseda. Noogutan Edale ja ütlen head aega ning astun Indrekule otsa vaatamata koos tütrega poest välja.
„Emme, kes see oli?” küsib Kirsika, kui oleme autoni jõudnud.
„Keda sa mõtled?” teen näo, nagu ei mõistaks. Või loodan, et sain temast valesti aru.
„See onu,” täpsustab tütar. Oeh, nii palju siis lootmisest. Loomulikult ei lähe mu lootus täide.
„Ee …” jään kokutama. „No me olime tuttavad, kui ma kunagi siin elasin. Miks sa küsid?”
„Sest ta vaatas sind sellise pilguga, nagu sa oleksid šokolaad.” Kergitan imestunult kulme. „Ja nagu talle meeldiks šokolaad,” täpsustab tütar abivalmilt.
Ahah! Nii palju siis uuesti alustamisest ja saladuste peitmisest.
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ringiga tagasi” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 14. raamat. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
