Milleks selged piirid?

„Selleks, et kedagi usaldada, peame teadma, kus me lõppeme ning kust algab teine inimene. Ilma selgete piirideta ei saa tekkida kontakti. Piirid saavad alguse haavatavusest. Olen olnud naine, kes saab alati ise hakkama, kes ei vaja midagi, kes alati mõistab teisi. Ära saa valesti aru, see on väga hea omadus, vastutada oma elu eest ning olla kaastundlik. Aga, kui tegemist on hirmul baseeruva kaitsemehhanismiga, siis see ei ole eluterve. Mida ma mõtlen selle all, et piirid saavad alguse haavatavusest? Kui ma tean, mis mulle valu teeb, siis ma saan seda väljendada ning oma piire hoida. Kui ma lasen oma piiridest korduvalt üle tulla, siis see on lojaalsus teistele, aga iseenda reetmine. Oluline on teada, et piirid ei ole kaitsevallid. Oma töötoas soovin inimesteni viia kogemust ning tehnikaid, kuidas usaldada ennast nii palju, et sa julgeksid kogeda päris lähedust. Imelihtne on sulguda ning minna kaitsesse, kui näiteks kaaslane väljendab, kehtestab oma piire. Võtame seda jube isiklikult, rünnakuna. Ma arvan, et lumepall läheb veerema kuna meil puudub sõnavara, kuidas turvaliselt end väljendada,” toob Kaidi välja.

Ta toob näite oma eraelust. Nad olid kaaslasega erinevates Eestimaa kohtades, erinevatel üritustel. Taaskohtudes tema kaaslane avaldas, kui mõnus oli tal olla oma vanade sõpradega — ei olnud tundlemist, lähedasi jutte, vaid lihtsalt tore olemine. Seda kuulates Kaidi märkas, kuidas ta keha sulgus, läks kaitsesse, sest ta võttis seda isiklikult, nagu kaaslase toredus tuleks tema arvelt. Ratsionaalselt ta sai aru, aga emotsionaalselt oli see valus, mis vajutas nii mõnegi vana „loo“ kasseti „play“ nupule („Ma ei ole piisav, sellisena, nagu olen!“). Läks ikka jupp aega, et reaktsioonist tekkis arusaamine.

Ta toob välja kolm olulist tähelepanekut — üks on kuulata, teine märgata sõnu, mida kasutame ja kolmas on tekkida paus enne reaktsiooni. “See pole lihtne,” muigab ta.

Vahel on lihtsam sõnad alla neelata

Kaidi sõnul on oluline märgata, mida sa oma kehas tunned, kui keegi millestki olulisest räägib, see ongi paus enne reaktsiooni. Tulla hetkesse, st kehasse ja kõigepealt aru saada, mida sina tunned, koged, mõtled. “Kui keegi ütleb, et sa oled “alati selline”, siis on inimlik ning loomulik hakata vastu vaidlema, kaitsma, ründama, õigustama. Aga õigustamise asemel võib vahel suurim armastus olla hoopis küsida: „Aita mul end/ seda mõtet paremini mõista.“ Sõnad on kontseptsioonid. Kui sa viskad õhku sõna „kass“, siis kõigil on erinevad kirjeldused, kes see kass siis on. Ühe jaoks on ta karvane, pehme, teise jaoks kiskja ja hirmutav. Aga sõna on sama. Me kõik teame, milline ta välja näeb, aga kirjeldame teistmoodi, meil on erinevad lood kassist.

Seetõttu on sõnadel inimeste üle väga suur mõju. Selleks, et mõista teise juttu peame ju ennast avama, oma lugusid lahti muukima. Selleks, et avada, olla haavatav on meil vaja mõista, mis sõnad ning miks nad tekitavad meie kehades kergust ja avanemist või vastupidi, sulgumist?

Kaidi sõnab, et meil puudub konfliktide, vastandumiste, piiride lingivistika. „Oled sa märganud, mis toimub su kurgus, kui keegi ütleb midagi valusat, ebaõiglast, vihale ajavat? Mul tekib nt pitsitus. Sõnad jäävad kurku kinni. Ma tardun ja ei oska enda eest seista, aus olla. Siis tundubki, et vahel on palju lihtsam sõnad alla neelata ning pisarad üksi teki all välja nutta. Kui see sind teenib, siis see igati adekvaatne võimalus, mõnikord. Aga taas, kui see on korduv käitumine, et konflikte vältida, teistele lojaalsust hoida ning end reeta, siis see pole eluterve täiskasvanu käitumine,“ selgitab ta.