Kriisipsühholoog: kui midagi annab juba sõnadega välja öelda, muutub ka see, kuidas me olukorda tunnetame
(2)
Rääkides oma tunnetest, mis meid valdavad, ja kirjeldades, kuidas on nende tunnetega olla, mõistame ennast palju rohkem ja anname ka teistele võimaluse meid mõista. Veelgi enam, kui suudame need segadust tekitavad tunded loogilise lausesse panna, siis tekib juba iseenesest korrastuse tunne.
Kui midagi annab juba sõnadega välja öelda, muutub ka see, kuidas me olukorda tunnetame
“Kui lihtsalt tajutavatena ja ilma sõnastamata on meie tunded piiritlemata ja segi paisatud, siis välja öeldud tunded muutuvad konkreetsemaks,” kirjutab Haamer ja lisab, et nii saame aru, millal miski algas ja kuidas kulmineerus ning mis seda põhjustas. Samuti aitab kirjeldamine muuta tundemaailma arusaadavamaks ja dünaamilisemaks ja me märkame selles seaduspärasid, tunnete tekkemehhanisme, nende algust ja lõppu. See ei ole siis enam kaootiline maailm, mille kontrollimine tundub lootusetu.
Ta toob välja, et läbi tunnetest rääkimise me neid just kontrollima hakkamegi. Esialgu võib rääkimine olla keeruline, sest väljaütlemiseks tuleb tunne enne ära tunda, et teda sõnadega kirjeldada. Kui aga tekib vilumus, on tunnete sõnastamine üks kiiremaid viise enesekontrolli taastamiseks.
Tunnete verbaalne käsitlus on üks psühhoteraapias levinud abistamisvõte. Siiski rõhutab Haamer, et see ei tähenda, et psühholoog alati esimese asjana peaks küsima, et mida te tunnete. Vabalt võib tunnetest rääkides sellise küsimuse hoopis ära jätta. Sama hästi võib inimeselt küsida ka, mida ta mõtleb või mida ta olukorrast arvab. Üsna tõenäoliselt avatakse oma mõtete ja arvamiste üle arutledes ka oma tunnete maailma.
“Aeg-ajalt ongi soovitav uurida pigem mõtete kohta, kuna sõna “tunded” võib inimese juba nii ära hirmutada, et ta ei julgegi midagi ütelda. Samuti saab paluda inimesel oma olukorda kirjeldada ja muu hulgas jagab ta kuulajaga ka oma tundeid,” räägib ta.
Tunnetest rääkimine ei ole tema sõnul üksnes emotsionaalsete seisundite kirjeldused, vaid midagi palju enamat – lisaks oma tundemaailma avamisele loome ka seoseid, anname tähendusi ja teeme järeldusi. “Seda kõike me oma kogemuste läbitöötamiseks vajamegi, et muuta oma elukogemustest terviklik ja seostatud pilt, mida on võimalik mõista, mõtestada ning kasutada elukogemusliku tarkusena. Kindlasti ei saavutaks me kunagi terviklikke seoseid ilma oma tundemaailma uurimata. Rääkimist saab vajadusel osaliselt ka kirjutamisega asendada,” märgib ta.
Alati ei pea tundeid sõnadesse panema või ka neid emotsionaalselt välja elama ehk emotsioneerima
Haamer selgitab, et tunnetega tegelemine võib tähendada ka füüsilist tegevust. Tunnete mahalaadimiseks sobivad suurepäraselt mitmesugused kehaliselt aktiivsed ettevõtmised. Loomulikult on igasugune sportimine ja füüsiliselt aktiivne töö hea vahend tunnete tuulutamiseks. Samuti aitab ka vähem pingutust nõudev füüsiline aktiivsus: jalutamine, basseinis suplemine, saunas vihtlemine, võimlemine, hingamisharjutused. Tegu füüsilise aktiivsusega, mille abil on võimalik oma tunnetega tegeleda ja tundemaailma korrastada.
Ometi ei piisa tema sõnul sellest, kui rassimine jääb pelgalt vaid füüsiliseks tegevuseks – selleks et see tegevus mõjutaks meie tundeid, on vaja selle tegevuse ajal olla teadlikult kontaktis oma tunnetega. Rassimine peab olema suunatud ja mõtestatud. Mul on tarvis teada, mida ma parajasti maha või välja rassin. Koormavad tunded leevenduvad, kui ma tean, et praegu puid lõhkudes panen maha oma kolleegi peale ärritumist või jooksen maha oma igatsust ja kurbust või saunas viheldes nüpeldan välja paarisuhte frustratsiooni.
Ta tõdeb, et endas toimuvale mitte mõtlemise korral võib tunnete maharassimise asemel tekkida hoopis tunnete eest põgenemine. See aga ei ole enam meid abistav tegevus. Tunnete eest põgenedes püüame vältida kontakti tunnetega ehk teisisõnu, püüame vältida nende peale mõtlemist ja soovime neid unustada. Kui rakendame selleks füüsilist aktiivsust, siis emotsionaalse koorma kasvades peame aktiivsust veelgi suurendama, et sama skeem töötaks. Nii võime endale rassides liiga teha.
Kahjuks võib Haameri sõnul näha küllalt palju näiteks keskealisi mehi, kes on aktiivselt sportides oma tervise või ka elu kaotanud. Samuti leidub nii mehi kui naisi, kes on oma tervist või suhteid ületöötamisega rikkunud. Kahetsusväärselt palju on ka noorukeid, kes end emotsionaalselt pingelisel perioodil üle treenivad või õppeülesandeid üleinimliku pingutusega sooritavad.
Nii mõnelgi puhul võime nende liialdava käitumise seostada elus kogetud kriisidega, millega kaasnenud tundeid nad ei ole saanud endast välja elada või enda jaoks ära lahendada. Kõik hingele kogunenu on ülemäära ladestunud ja sellest ei ole mingil põhjusel osatud või saadud vabaneda.
Sellisel puhul vajatakse toetajatelt mitmesugust abi. Kui keegi on valinud tunnetega tegelemiseks rassimise tee, siis ei peaks Haameri sõnul seda kindlasti talle keelama. Pigem võib olla kasu õpetusest, kuidas olukordadele mõeldes neid aktiivselt endast välja saada ning mis vahe on maha rassimisel ja eest ära põgenemisel.
“Esimesel puhul ehk rassides me mõtleme oma valusale kogemusele ja paneme oma valust laetud pinge füüsilisse aktiivsusesse. Põgenedes me püüame mitte mõtelda ja vajame eemaldumiseks üha suuremat intensiivsust. Seda oleks meil parem vältida, et mitte endale rohkem liiga teha. Mõtestatud rassimisest on aga alati abi,” kinnitab Haamer.
