Miks nõuab laps, et vanem sama lugu mitu korda ette loeks? Mis on biblioteraapia? Vastuseid jagab psühhoterapeut

Nii lapsele kui täiskasvanule võib vahel tunduda, et üks hea raamat võib enesetunnet parandada isegi rohkem kui oma mure sõbraga jagamine.

Kuidas töötab biblioteraapia, millised lood võivad pakkuda tuge erinevates eluetappides ning miks võib näiteks sama sündmustiku läbielamine olla huvitaval kombel terapeutiline, avab psühhoterapeut Merit Lage.

Millist abi pakub biblioteraapia?

Biblioteraapia tuleb kahest kreeka keele sugemetega sõnast: biblio (raamat) ning therapeia (tervenemine või paranemine). Biblioteraapia tähendabki raamatu kaudu tervenemist, paranemist või paremaks saamist. “Tervendava mõjuga võivad olla nii luuleread, laulutekst kui ka audioraamatud. Positiivse mõjuga võib olla isegi lõik ajakirja-artiklist,” kinnitab psühhoterapeut ning koolitaja Merit Lage. Ent biblioteraapia erineb samas kirjandusest ja lugudest, rõhutab Lage. Kui kirjandusel võib olla lihtsalt terapeutiline mõju, siis biblioteraapia on erinevalt lihtsalt loomingu nautimisest planeeritud teraapiline lähenemine vaimse tervise toetamiseks. Biblioteraapia sobib kergete ja mõõdukate – meeleolu kõikumiste tasakaalustamiseks.

“Kirjanduse ja lugude terapeutiline mõju on abiks mitmesuguste eluga kaasas käivate arengukriiside ja muutuste puhul, mis toovad kaasa emotsionaalset üleelamist või nõuavad suuremat sorti kohanemisvajadust,” selgitab psühhoterapeut. Seega võib hea raamat olla heaks abiks elumuutvates situatsioonides – näiteks kodust ära kolimisel, identiteedi kujunemisel, sobiva partneri otsimisel, suhetes pettumisel, armumisel, kaotustega toimetulemisel –, sest just sellistes olukordades kogetakse enim küsimusi enda minapildi, identiteedi, kuulumise ja väärtuse kohta. Nende küsimustega tegelemiseks võibki vahel olla parimaks abiliseks hästi valitud lugu. “Inimene võib tunda, et üks hea raamat mõistab teda sellel ajahetkel sügavamalt kui keegi teine.”

Aidata võivad ka keerulised ja kurvad lood

Kirjanduse ja lugude terapeutiline kasutamine aitab nii suurt kui väikest inimest. “Oluline on kirjanduse valik ning see, et lugu kõnetaks,” selgitab Lage. Näiteks, kui inimesel on meeleolulangus, ei tähenda see kohe, et ainsaks abikäeks on meeleolu tõstev ja üdini positiivne raamat. “Tunnetega toimetulemise õppimine kestab kogu elu vältel ja negatiivseid tundeid pole vaja kohe vaigistada või ära võtta – ei lapse- ega täiskasvanueas.”

Pigem tuleb leida erinevaid viise, kuidas tunnetega tegeleda ning neid enda jaoks lahti mõtestada. “Kuna meeleolulanguse taga on sageli allasurutud tunded, siis mõnikord aitab inimest hoopis sündmustikule ning kangelastele kaasa elamine. Lugejal või kuulajal on võimalus tegelaste kogemustega – teisenemisega, muutumisega, avardumisega, küpsemisega – suhestuda. Äratundmishetk äratab lugejas empaatiat ja mõistmist ka iseenda vastu ning tunnet, et elul on rohkem tähendust.”

Korduste kaudu usalduse õppimine

Mõistagi on oluline ka lihtsalt vanema ja lapse vaheline suhtlus murede teemal, ent kirjanduse ja lugude üheskoos lugemine ja kuulamine aitab mõlemal näha väljakutset teise inimese silmade kaudu – avastatakse teisi vaateid, seisukohti ja uusi lähenemisi. “Mõningatest probleemidest peab tasapisi ka välja kasvama ning just nendel hetkedel on hea, kui on teisi võimalusi, kuidas murekoormat kõnetada ilma lisapingeid tekitamata,” ütleb Lage. “Lastele meeldib ka kordus: laps võib ikka ja jälle soovida, et vanem seda ühte hirmsat lugu ette loeks. Vanematele võib see tunduda veider, kuid mitu korda hirmsat lugu läbi kogedes õpib laps ennast hoopis usaldama, sest näeb, et kartus läheb üle ning iga kord on võimalik hirmutundega hakkama saada.”

“Selleks, et lugude ja kirjanduse kaudu lapsele tundeid selgitada, peab koos olema ka väljaspool ekraanide ahvatlusi, üheskoos raamatuid ja lugusid valima, oma valikutes ebaõnnestuma – ning siis jälle õnnestuma. Vanem ja laps saavad hiljem arutada, mida mõni loo kangelane tundis, tegi või ütles. Tänu sellele võivad laps ja vanem ka probleemi puhul mõnda uut lahendust proovida.”

Terapeutilised raamatud üheskoos kuulamiseks

Tartu Lutsu raamatukogu kirjandusspetsialistid aitas leida just selliseid mitmetahulisi ning terapeutilisi lugusid, millest Lage valis välja lood Lõunakeskuse algatatud projekti “Sõber raamat” jaoks. “Sõber raamat” on psühhoterapeutide koostatud audiolugude sari, mis aitab lastel elus ettetulevaid keerukaid olukordi mõista ja nendega toime tulla, olgu mureks kiusamine, õdede-vendade vahelised suhted, üksildus, vanemate lahutus või lähedase kaotus.

“Üks selline lugu, mida laps kindlasti koos vanematega kuulata võiks, on Piret Jaaksi „Emme Draakon”, mis keskendub ema ja lapse suhetele,” kirjeldab Lage. “Nagu täiskasvanutena teame, pole keegi veatu ja teinekord võib juhtuda, et laps saab osa meie halvast enesetundest pahandamise kaudu.” Raamatu sündmustik annab mõtteainet, kuidas sellises olukorras nii lapse kui ka vanema eneseusku ja lähedust säilitada ning seda isegi kasvatada.

Samamoodi soovitab Lage ka Aidi Valliku „Roosi ja emme“ jutustust, mis räägib lapse ja üksikvanema soojast ja harjumuspärasest suhtest ning sellest, kuidas lapsevanem leiab endale uue kaaslase. “Üksikvanemale on tähtis oma uut väljavalitut lapsele tutvustada, kuid tihti ei teata, kuidas seda teha. Lugu annab inspiratsiooni, kuidas lapsevanem ja tema kaaslane saavad last kuulata-märgata selliselt, et üles leida õige viis, kuidas tutvustada uut kaaslast lihtsalt ja muude toredate tegevuste käigus.”