Perekond ja sünnikoht on elu palju mõjutanud

Rätsepp usub, et tema perekonnal ja sünnikohal on olnud talle suur mõju. Ta selgitab, et on pärit väiksest maakohast, mis on aidanud tal olla kahe jalaga maa peal.

Sündinud on ta 60-ndatel. “Kõik see, mida see põlvkond näinud on… ja kuidas me oskame tänases maailmas tegelikult ellu jääda,” selgitas ta. Vanasti ei olnud kõik iseenesest mõistetav. Ta räägib ka oma lastele, et tema ei saanud hommikul kooli minna, enne kui oli väljast pumbaga kaevust kaks ämbritäit vett tuppa valmis toonud – siis oli koju tulles toasoe vesi olemas.

Üks olulisi verstaposte Rätsepa elus oli ka 17-aastaselt lavakunstikateedrisse minek. Ta ütles, et oli suur õnn, et ta sattus just Mikiveri kursusele.

Oli üsna kummaline tulla maalt Tallinnasse, kui sa ei tunne üldse linna ja vaadata kursusekaaslasi, kes on sündinud, kasvanud ja käinud koolis pealinnas. Tunnevad iga kohta ja on oma arengus teistsuguses maailmas.

“Ma olin nii naiivne, kui tulin Tallinnasse lavakasse õppima. Kui teised ümberringi pabistasid, siis mina ei osanud samastuda, ma tulin ju õppima. Mul oli kindel teadmine ja tahtmine, et lähen lavakasse õppima,” meenutas ta.

Üks asi viib teiseni

Rätsepp nendib, et eks elus on neid verstaposte palju olnud – raske on öelda kindlat punkti, mis elu on muutnud ning ta ise tajub, et üks asi viib teiseni. “Elu kulgeb ja kulgeb, siis tulevad juba laste sünnid ja saad aru, et vastutad kellegi eest, siis oled õpetajarollis, siis tuleb taipamine, et oled terve elu nii õpetaja kui õpilane…” rääkis ta.

Ta usub ka, et alles tagantjärele mõeldes saab aru erinevatest seostest. Nii on Rätsepal kombeks õhtuti enne magamaminekut mõelda oma elu üle. Ta mõtleb end tagasi erinevatesse eluetappidesse ja vaatab, kuidas need on teda praegu mõjutanud. Palju on teda kahtlemata mõjutanud ka suhted.

Rätsepp oli esimeses suhtes Alo Mattiiseniga. Ta meenutab, et alguses elati koos Vabaduse puiestee ühiselamus, mis praegu on Muusikaakadeemia ühiselamu.. “Nii kui ma Tallinnasse õppima tulin, nii me teineteise otsa koperdasime ja jäime kokku üheksaks aastaks. See oli põnev ajajärk meie mõlema jaoks, kuna olime mõlemad maalapsed. Hakkasime kohanema Eesti kultuurieluga ja nende inimestega, kellest olime seni vaid kuulnud. Järsku olime osa nendest. See, kuidas me sulandusime, oli üks suur kooskasvamine,” rääkis Rätsepp.

Me õpime end tundma läbi teiste

Rätsepp meenutas luuletust, mille ta kord Mattiisenile ette luges – see rääkis mõttest või tundest, kuidas elu läheb mööda ja püüame hambad ristis olla hetkes, saades aru, et tegelikult kaotame iseennast. “Teadmine, et midagi on paigast ära ja peab ette võtma, jõudis minuni läbi selle luuletuse. Ilmselt ei jõudnud see luuletus minuni juhuslikult, mul oli seda äratust vaja,” märkis ta.

Rätsepp usub, et just nooremas eas õpime end suhtes tundma läbi teiste. Suhetes on tihti ka nii, et mõned inimesed teevad meist parema mina, suudavad meis välja tuua mingi potentsiaali, millest me ise polnud teadlikud. Mõned inimesed aga suudavad vajutada selliseid päästikuid, mis toovad välja sinu pimeda poole, mida sa ei teadnudki. “Seda on hea teada. See on küll hirmutav, aga teeb meid tugevaks,” on ta kindel.