Munasarjakasvajaga võitlev 63-aastane naine

Fond toetab teda alates suvest. Ravi maksab 6400 eurot kuus.

“Suur tänu, et toetate minu ravi,” kirjutab naine. “Kellel endal sellist haigust pole ja vajadust ravile, siis ei saa kunagi mõista, mida see abi tegelikult tähendab. Olen 3 kuud saanud ravi ja väiksed kõrvalnähud on, kuid need pole märkimist väärt, teades et saan veel olla oma kallite inimeste keskel, käia tööl, mis on minu jaoks väga oluline. Tunda rõõmu igast päevast, ka vihmasest ilmast. Eile sain teada kompuutri kordusuuringu vastuse ja rõõm oli kirjeldamatu, sest negatiivset dünaamikat ei ole. Ravi toimib."

Maokasvajaga võitlev 69-aastane naine

Fond toetab teda juba kaks aastat, ravi maksab iga kuu ligi 6500 eurot. Seega on naise ravile kulunud kahe aasta jooksul juba ligi 150 000 eurot, kuid iga euro on olnud kulutamist väärt.

"Seljataga on imeline suvi, Eestimaa sai risti-põiki läbi sõidetud,” kirjutab naine. "Uskumatu, kui palju lahkeid ja toredaid inimesi siin elab! Igal pool olime otsekui oodatud külalised. Tervis oli suurepärane. Kui poleks olnud ravipäevi, unustanuks ma haiguse hoopis ära. Keytruda on nii tõhus ravim, et minu meelest peaks haigekassa kaaluma selle võtmist oma nimekirja. Kindlasti pole mina ainus, kes seda ravimit saades võib normaalset elu elada.

Kui kaks aastat tagasi jõulude eel operatsioonist toibusin, arvas arst, et näen võibolla kahed jõulud ära. Nüüd on kolmandad lähenemas ja pole sellist tunnetki, et need minule ei tule. Teen juba ettevalmistusi: lastelastele on suurem osa kinke ostetud, menüü on läbi mõeldud. Tuleb veel uus salm pähe õppida, ei taha ju jõuluvanale esinedes lastelaste ees häbisse jääda.

Praegu naudin sügist, aeg-ajalt tuleb lapselapsi hoida, sest nohu ja köha kimbutavad vahetevahel, aga lasteaeda võib minna vaid täiesti tervena. Ise pole nakkust saanud, oleme palju õues, ent ju on saadud immuunravilgi oma osa.

Kõik see on võimalik tänu fondile Kingitud Elu. Olen saanud toetust peagu kaks aastat. Loodan, et edaspidigi toetatakse mu ravi, sest nii väga tahaks veel elada."

Hulgimüeloomiga võitlev 61-aastane naine

Teda asus fond toetama nädal aega tagasi. Hulgimüeloomi ravile kulub üle 8000 euro iga kuu - ligi seitsmekordne Eesti keskmine kuupalk.

"Olen oma haigusega elanud üle 4 aasta. Aasta enne diagnoosi SEB sügisjooksu raames tavapärast kümmet kilomeetrit aja peale kõndides hakkas mul paha, mis oli minu puhul ebatavaline, sest olin üsna sportlik. Enesetunne läks aasta jooksul veidi kehvemaks, kuid sümptomid olid üsna ebamäärased ja peale seljavaevuste justkui midagi väga viga polnud. Seetõttu ei pidanud vajalikuks ka arsti juurde minna. Järgmisel sügisel ei suutnud enam ilma hingeldamata trepist üles minna, läksin perearsti juurde, kes suunas mind kohe EMOsse.

Hulgimüeloomi diagnoosi sain üsna kiiresti. Nii imelik, kui see tagantjärele tundub, olin isegi mingis mõttes õnnelik, sest kõik tundus järsku selge olevat. Arst ütles pärast, et selline tunne võis tekkida šokist. Minu jaoks algas uus aeg. Ma ei tundnud hirmu, sest mu ümber oli nii palju hoolitsevaid ja sõbralikke inimesi. Kolleegid, sõbrad ja lähedased külastasid mind pea iga päev. Niipalju tähelepanu polnud ma iial pälvinud.

Hakkasin kohe ravi saama ja ravi toimis. Selgeks sai ka seljavaevuste põhjus: need olid hulgalised lüütilised kolded selgroolülides ja roietes. Haiglas olin ligi kuu aega. Kui koju sain, hakkasin vähehaaval toibuma ja tasapisi õues jalutamas käima. Ravi jätkus ning 2018. aasta märtsis siirdati mulle varem kogutud minu enda tüvirakke.

Kümme päeva pärast siirdamist polnud minu jaoks kerged. Siirdamisele eelnenud keemiaravi tõttu, ei suutnud süüa praktiliselt midagi, juba toitu nähes läks süda pahaks. Lõpuks hakati mind veeni kaudu toitma. Kümnendal päeval, kui vererakud taastuma hakkasid, läks enesetunne oluliselt paremaks. Varsti sain koju. Toibusin tasapisi ja tervis läks järjest paremaks. Haigusenäitajad kadusid, enesetunne oli hea. Käisin tööl ja olin rõõmus.

Aasta pärast hakkas haigus ennast tasapisi jälle märku andma. Prooviti erinevaid raviskeeme, mis ei andnud oodatud tulemusi. Tehti uuesti keemiaravi ja seejärel tüvirakkude siirdamine. Taastusin jälle kiiresti, sain toetavat ravi ja pool aastat polnud haigusest mingit märki. Viimase poole aasta jooksul on haigusenäitajad taas tõusnud.

Haigekassa poolt rahastatavad ravimid kahjuks minu haiguse puhul enam ei toimi, mistõttu otsustasin arsti soovitusel paluda abi vähiravifondilt.

Ise olen endaga rahu sõlminud ja hakkama saanud. Ravimitel on kõrvaltoimed, mistõttu pole enesetunne alati kõige parem. Siiski pole oma lähedasi liigse hädaldamisega koormanud. Lisaks lastele ja sõpradele olen tuge leidnud tuge heast ilukirjandusest, filmidest, hobidega tegelemisest ja looduses uitamisest. Raskem kui mul on kindlasti minu tütardel, kes seda küll kuidagi välja ei näita ja lohutavad mind neile omaselt musta huumoriga.

Ajal on nüüd teine väärtus. Naudin iga hetke ja võin rõõmu tunda pisiasjadest, sest inimesele pole ju tegelikult palju vaja. Iga hetk kallite inimestega on kingitus. Olen tänulik arstidele, kes on meil väga professionaalsed, ja kõigile, kes on mind aidanud ning õnnelik selle üle, et vähiravifond otsustas minu ravi toetada ja andis sellega uut lootust."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid