“Kurb isegi meenutada kui rumal ma aastaid tagasi olin. Otsisin meeleheitlikult suhet, sest ma ei osanud üksi olla. Arvasin, et kui leian enda kõrvale keegi, muutun mina palju õnnelikumaks. Lõpuks tutvusin sõprade kaudu väga toreda mehega. Ma ei tundnud kohe suuri tundeid tema vastu, vaid lootsin, et need tekivad ajapikku. Olin õnnelik, et mul oli keegi kellega väljas käia ja aega veeta. Mees oli minusse väga armunud ja kandis mind kätel.

Kuna minu tunded ei olnud sellised nagu need olnuks võinud olla, siis ma hakkas õige pea mulle mehe juures kõik närvidele käima. Ma muudkui võrdlesin teda sõbranna mehega, kes viis teda reisidele, tõi kingitusi ja reserveeris restoranis laudu. See oli minu jaoks tõeline mees! Seega sai minu mees kodus kuulda väga sageli sellest, miks tema ei ole selline nagu Tiit. See lipsas mul ikka väga sageli üle huulte kuniks ühel õhtul tõstis ta minu peale ka häält ning ütles, et võtku ma siis see Tiit endale! Selleks ajaks olime püüdnud seda suhet toimima saada juba kaks ja pool aastat. Tema lootis, et mina hakkan teda armastama ja mina, et ta oleks rohkem nagu Tiit, aru saamata, et selle soovi taga oli see, et mul pole olnud tema vastu neid õigeid tundeid.

Kui sa ei taha selle inimesega juba alguses koos olla, kui sul pole neid tundeid, mis peaksid olema, siis ära raiska oma aega- mida pole, seda ei tule. Sain sellest aru möödunud aasta lõpus, kuigi sisetunne oli ammu.”- Elin, 36

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid