Kusagil akende, majade, tänavate ja kõnniteede taga ja keskel on alati keegi, kellel ei tule und. Nende seas on keegi, kes sinu peale mõtleb. Kusagil seal on keegi, kellele sina mõtled.

Kui sul ei tule und või oled just ärganud. Keset kõiki neid maju, tänavaid ja teid, kus ihuüksi ja üheskoos on läbisegi.

Kui palju on seal neid, kes on koos, aga pole armunud.

Või kui palju on neid, kes on armunud, aga pole koos.

Aga keset kõiki neid maju, tänavaid ja teid on alati keegi, kellel ei ole kedagi. Vahel vajun mõttesse, et mis sa oled siis, kui sul pole midagi. Või kedagi. Oled as siis rohkem? Või hoopis vähem? Iseendale, pean silmas. Njah.

Palju on neid, kes saavad, mida tahavad.

Aga kas see on see, mida nad tegelikult vajavad?

Enamasti usume, et oleme need, kellena end näha tahame. Siis, ühel hommikul, seisatame peegli ees ja näeme, et keegi teine naeratab sealt meile vastu. On see ihaldatud elu või selle peegeldus, milles elame? Kusagil akende, majade, tänavate ja kõnniteede taga ja keskel on alati asju, mis südame kiiremini põksuma panevad.

-

vahel ei ole

sul mitte kedagi

peale iseenda

vahel ei ole

rohkemat vajagi

-

on vahel öid

mil ma ei maga

neis otsin taga

sinu näoga und

öö lõpuks akna

alt sind taban

seal vaatad läbi klaasi lund

sind oma silmis

ma hoian kinni

neis selgemalt

sind näen

nii läbi ööde

rändan kinnisilmi

su näoga und

ei lase käest

-

on õhtutes augusti lõhna

juba õunadki küpsevad puul

mõned korrad ma juulit veel kohtan

nukker naeratus helkimas suil

ühel hommikul seegi on kustun’d

kuid mu huultel ta suvine mekk

nii sügistuultele astun ma vastu

õlgadel augusti kollane tekk

aga tean, et ta tuleb kord jälle

ja lööb õitesse närbunud aed

tasa poeb mu südamesse, sülle

armastuse aastaaeg

-

hommikujahedad peopesad

kohvitassi soojuses

akna taga

on sügis

ja puud

ja nende langevad värvid

uduõrnalt kergitab pead

madal sügisvalgus

ja arusaam

kui ilus

ja õige

on loobuda

sellest

mis surnud

on elus olemise

imeline tunne

-

kaalusin oma

mõtete raskust

mõnes mõttes

peaksin

alla võtma

-

kõik laulud

pole kevadest

ja mured

mustast mullast

kõik jutud

pole hõbedast

ja iga vaikus

kullast

-

andestan endale

sinu vead

on aeg

mul minna

soovin

sulle head

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid