Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme kõik tundnud, kuis on olla, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue sõbra või seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema. Või kui teised sind mängu ei võta või kui sa oled viimane, keda koolis kehalise kasvatuse tunnis võistkonda valitakse. Võibolla on sind narritud või kiusatud. Need olukorrad tabavad meid lapsepõlves.

Oleks, et siis täiskasvanupõli enam tõrjutuse tunnet ei paku. Pakub küll — ja kuidas veel! Tööandja, kelle juures tahaks töötada, ei võta jutule. Tööelus juhtub sedagi, et tänatakse viisakalt ja öeldakse, et see kollektiiv enam su teeneid ei vaja.

Miks aga teeb tõrjumine rohkem haiget kui muud emotsionaalsed haavad nagu üksindus, kaotus ja ebaõnnestumine või süütunne?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid