Naistekaga Kaalust Alla: Riina kapis pole enam ühtegi rõivast, mis talle selga ei mahuks

Kõik riided lähevad selga! Ühel natuke kenamal sügispäeval tegin uue inventuuri oma riidekapis. Väga hea meel oli tõdeda, et minu kapis ei ole enam riideeset, mis mulle selga ei lähe. Jee! Nüüd jälle see probleem, et need riided, mida vahepeal seljas-jalas kandsin, on nüüd suureks jäänud, aga mõnest asjast on küll kahju loobuda. Ikka tahaks mõnda hilpu vahel kanda, aga kuidas sa paned selga riideeseme, mis seljas kohe üldse ei istu? Aga momendil ei ole plaanis uusi riideid juurde osta, vaatame kui tubli ma edaspidi olen ja kui palju suudan veel kilosid ja sentimeetreid kaotada.

Hakkasin tööl käima ja juba on möödas ka esimene tööpäev. Palju infot, uusi inimesi. Ma olen sellist tüüpi inimene, et tavaliselt enne ja ka pärast uusi kogemusi või enne mingit suuremat sündmust näen ma hästi palju unenägusid. Aga seekord magasin enne esimest tööpäeva nagu kott. Õhtul pärast tööd mõtlesin, et niikuinii näen unes uuesti päevasündmusi, aga ei — magasin jälle väga sügavalt. Ei tea, kas olen tõesti väga väsinud või muutunud loiuks ja miski nagu enam meeli ei erutagi? Ise ajan tegelikult kõik ikkagi selle koleda ja pimeda sügise süüks. Tahan talveunne!

Eelmisel korral arutlesin siin natuke tervise teemadel ja tulemus ei lasknud end kaua oodata. Reede õhtuks panin endale diagnoosi: angiin. Kaks päeva olin ikka täitsa “levist väljas”, esmaspäeval hakkasin end tundma juba täitsa inimesena, palavikku enam polnud ja sain natuke kergemini juua-süüa-rääkida. Ja kuna olin haige, siis ei toimunud nädal aega ka ühtegi treeningut.
Eile siis taas treening Viimsi Tervis Spa tervisekeskuses koos treener Kerstiga. Kuna see oli pärast haigust esimene treeningpäev, siis tegime seekord rahulikult. Soojenduseks 10 minutit jalutamist jooksulindil mõõduka tempoga ning siis tund aega jooga põhiharjutusi. Päris hea tunne oli pärast trenni, sai end päris korralikult “lahti harutatud”. Pärast trenni mõnulesin aurusaunas ning lubasin ka endale mõned minutid solaariumi tehispäikest. Pärast seda olin valmis kohtuma Kajaga.

Kohtumine Kajaga oli meeldiv nagu alati. Alustasime kohe mõõtmiste-kaalumistega ja oli mille üle rõõmustada. Kuna nüüd möödus kaalulangetamise projekti algusest 5 kuud ja 3 nädalat, siis mõtlesin, et teeme sellise korraliku ülevaate minu kilodest ja sentimeetritest.

Algkaal oli 93,9 kg nüüd 80 kg — kaalukaotust 13,9 kg;

rinnaümbermõõt oli 113 cm, nüüd 102 cm — kadunud 11cm;

keskkoht(kõhu ümbermõõt) oli 110 cm, nüüd 97 cm — kadunud 13 cm;

vöökoht(kõige kitsam koht) oli 97, nüüd 85,5 cm — kadunud 11,5 cm;

puusaümbermõõt oli 119 cm, nüüd 108 — kadunud 11cm; reieümbermõõt vähenenud 5,5 cm ja käevarre ümbermõõt 4 cm võrra.

Kokku olen kaalu kaotanud 13,9 kg ja sentimeetreid tervelt 56! Tubli ju?! Kui arvesse võtta, et ma ei ole kõige “viisakam” kaalulangetaja, siis võib tulemusega ikka ülirahul olla. Sest ma ei keela endale tegelikult ju midagi, lihtsalt teen enda jaoks parima ja meeldivama valiku ning püüan portsjonite suurused jätta ikka mõistuse piiridesse. Nii lihtne ongi!

Olge tublid!

Kaaluabi toitumisnõustaja Kaja Maantoa:

Seekordne kohtumine algas vägagi meeldiva üllatusega. Kohe kui Riina oli mantli seljast võtnud, jäi mul pilk tema kleidile -  see tundus kuidagi tuttav. Olin seda näinud, aga mitte tema seljas. See oli kleit, mis oli Riinal kaasas meie esimesel kohtumisel, aga tookord kotis ning just see kleit oli tema üheks motivaatoriks, ta tahtis taas seda kanda. Nüüd, kui on möödunud meie esmakohtumisest peaaegu kuus kuud, on täitunud veel üks Riina soovidest.

Siinkohal tahaksingi veelkord välja tuua, et motivatsiooniks ei pea olema midagi meeletult suurt ja erilist, piisab, kui leiame enda jaoks need asjad/tegevused, mis meid innustavad.

Selleks sobib hästi mõni vana armas riideese, mis juba aastateks kappi on jäänud, mõni sportlik saavutus, näiteks võtta osa alustuseks kepikõnni poolmaratonist ja siis vaikselt suurendada oma eesmärki kuni Tartu maratonini välja. Seada omale eesmärke on üks olulisemaid aspekte eduka kaalulangetuse protsessi juures ja kindlasti ka lahutamatu osa hiljem kaalu säilitamise juures!

Ka seekord vaatasime Riina toitumispäevikut "läbi luubi." Kirja said kõik tema "patustamised" alates karamellikommist kuni pankookideni välja. Paberile kirja sai neid nii mõnigi, aga kui hiljem analüüsisime söödut ja vaatasime koguseid, siis kõik kogused olid väga mõistlikud.

Tundsin heameelt, et Riina on jõudnud oma toitumisega sinnamaani, et enam ei pea sööma kotitäit komme, et naudingut saada vaid piisab mõnest. See on järjekordseks näiteks, et kui teha muudatusi tasa ja targu siis jõuab harjuda nii meie keha kui ka meel ja tervislik toitumine ei tundu sugugi enam nii hirmus ja keerukas.