"Peni"emme vastus: mõne jaoks võivad olla lapsed nende terve maailm, minu jaoks on mu koer!

 (39)
"Peni"emme vastus: mõne jaoks võivad olla lapsed nende terve maailm, minu jaoks on mu koer!
Photo by Valerie Elash on Unsplash

Ausalt, kui mõni “tattlapaka” emme tuleb rääkima, kui raske temal oma lapsega on… Võin täpselt samuti väita, kirjutab emotsionaalne lugeja vastuseks kirjale ”Ema on närvis: ausõna, kui veel mõni koeraomanik tuleb oma penidega tegelemist lapsekasvatusega võrdlema… .

Inimene, kes võtab koera, ei ole ema kuna ta ei ole sünnitanud? Vabandust, kas siis inimene, kes on lapse lapsendanud ei ole ka ema, kuna ta ei ole sünnitanud? Isiklikult loen niimoodi antud artiklist välja. Mõistan, et mõnel naisel on vajadus paljunemiseks aga tuletan meelde- lapse saamine on oma vaba valik. Tänapäeval on piisavalt meetmeid selle ära jätmiseks. Ning netiavaruses kurta oma veriste nibude ning rebendite üle ei ole ka mõistlik, selle jaoks on olemas arst.

Mitte kellelgi ei ole õigust kritiseerida, kuidas keegi oma looma kasvatab. Kas koerast saab valvur, töökoer või pereliige on igaühe enda asi. Minul endal on koer ning ta on mulle lapse eest, lööge mind maha kui soovite. On arusaadav, et mõni inimene ei mõista loomi või ei suuda nendega teatud tasemel sidet luua. See aga ei anna õigust pahandada nendega, kes seda suudavad. Minu jaoks on näiteks lapsed vastikud — nad karjuvad, nad on mustad, pubekaeast ma ei hakka rääkimagi. Inimesed üldse on omamoodi olevused, nad varastavad, tapavad ning keeravad selja siis, kui tuge kõige rohkem vaja on. Koerad ei tee seda. Koerad on alati toeks, nad kuulavad mured ära ja lohutavad kui on vaja. Vaadates tänapäeva maailma julmust ei teki absoluutselt väiksematki soovi mõnda inimest siia juurde tekitada.

Seotud lood:

Mulle meeldis lõik, kus toodi välja, et autori näol on tegemist loomasõbraga, siiski kui koeraga midagi juhtub siis juhtub, võtad uue. Ning võrdlus koera ja lapse haiglasse sattumise kohta. Sellest jääb mulje, nagu koerad ei vääriks õigeaegset arstiabi või üldse mingisugust abi. Seda oli eriti tore lugeda, kui istusin just oma lapsega (loe: koeraga) kliinikus erakorralises vastuvõtus. Kui lapsega juhtub midagi, teed uue. Ühel hetkel jätavad nad su niikuinii maha.

Mul oli koer ka siis, kui üles kasvasin. Soovitaksin kõigile, sest see mõjub lastele positiivselt (kasvatab vastutustunnet, õpetab lojaalsust ning kannatust). Kuid kui koer ära suri, olin tükk aega segaduses. Läks aastaid mööda ning kui mul teine koer tekkis, mõtlesin paratamatult, kas olen ikka emotsionaalselt selleks valmis. Mõne jaoks võivad olla lapsed nende terve maailm, minu jaoks on mu koer. Ta sõna otseses mõttes päästis mu elu ning ma ei kujuta ette, et ükski inimene, veel vähem laps, seda teha oleks suutnud.

Võiksin veel terve raamatu jagu arvamusi kirjutada, kuid lähen kallistan oma koera ning ütlen talle, et mitte keegi ega miski ei ole temast kallim.

PS: Loodan, et kui ülalmainitud artikli autori laps(ed) kunagi omale koera paluvad, siis ema vastab neile eitavalt. Lugedes, millise “koerasõbraga” on tegu, ei soovi et lastel tekiksid traumeerivad mälestused, kuidas iga kahe aasta tagant uut Pitsut maeti…