Head haldjad, kes täidavad laste unistusi: raske on mitte härdaks minna, kui pere ütleb: "See oli minu lapse elu parim päev!"

Aita ka!
Head haldjad, kes täidavad laste unistusi: raske on mitte härdaks minna, kui pere ütleb: "See oli minu lapse elu parim päev!"
Minu Unistuste Päev

Vabatahtlik töö ei ole Eestis veel nii levinud kui mujal maailmas, seda tänuväärsem on, et meilgi leidub inimesi, kes on oma hinge, südame ja kogu vaba aja pühendanud teiste aitamisele. Teele Kants, Annika Jenkins, Evelin Tatter, Reelika Paart on aktiivsed vabatahtlikud heategevusfondis Minu Unistuste Päev ning aitavad ellu viia raskelt või krooniliselt haigete laste suuri ja väikeseid unistusi.

Naistekale räägivad neli usinat vabatahtlikku, miks nad on otsustanud nii suure osa oma elust laste aitamisele pühendada, milliseid emotsioone nad igapäevaselt raskelt haigete lastega tegeledes kogevad ja millest haiged lapsed siis tegelikult unistavad.

Paslik oleks alustada jutuajamist sellest, kuidas teie leidsite tee Minu Unistuste Päevani ja milline konks teid fondi külge nii pikalt kinni hoidma on jätnud?

Evelin: Mul on olnud õnn teha sotsiaalse vastutuse tööd ka ettevõttes ja fondi ma jõudsingi nii, et tegin Minu Unistuste Päevaga koostööd ettevõtte tasandil. Kui läksin lapsepuhkusele, tegi fondi üks asutajatest mulle ettepaneku tulla Minu Unistuste Päeva vabatahtlikuks.

Mul endal on lapsed ja ma tean, millist vaeva vanemad lapse kasvatamisel näevad. Kõik naised, kes otsustavad lapse saada, on medalit väärt, sest lapse kasvatamine ei ole kerge töö. Lapse krooniline haigus muudab situatsiooni veelgi keerulisemaks kogu pere jaoks. Seetõttu olen ma valmis just lastega seotud heategevusse panustama. Minu Unistuste Päevas näen reaalset oma panuse tulemust — ma saan toetada just seda last, kes seda tõeliselt vajab ja mul on temaga otsekontakt. Mulle väga meeldib näha pere ja lapse vahetuid emotsioone ning seda, kui palju minu ja kogu tiimi töö neile annab. Samuti panevad need toredad hetked väärtustama oma tervet last ja õpetavad olema tänulik iga hetke eest.

Evelin
Seotud lood:

Annika: Mõned aastad tagasi olime perega Vabaduse väljakul Euroopa päeva raames kontserti kuulamas, ilm oli väga külm ja seetõttu astusin sisse lava kõrval olevasse heategevusfondi telki. Nägin seda imelist Unistuste puud, kuhu lapsed said oma unistusi lehekestega üles riputada. Kui silmasin veel sooje ja südamlikke vabatahtlikke, kes lastega toimetasid, tekkis mul kohe äratundmisrõõm. Taipasin, et olen leidnud midagi, mis minu südame kiiremini põksuma paneb. Mul on see tunne hästi meeles. Sain aru, et see on koht, kus ma saan päriselt midagi laste heaks ära teha. Ma ise olen erivajadusega lapse ema ja olin südamest tänulik neile inimestele, tänu kellele meie laps kasvama ja arenema sai. Olen ise olnud raskes seisus ja seetõttu mõistan võib olla paremini millised tunded valdavad krooniliselt või raskelt haige lapse vanemat. Tänu sellele kogemusele saan inimesi rohkem aidata. Rahaliselt ei ole mul olnud võimalust heategevusprojekte väga palju toetada aga ma usun, et saan jagada oma hingekogemust ja headust. Olen olnud fondi vabatahtlik juba peaaegu viis aastat.

Reelika: Mina olin Facebookis juba mitu aastat jälginud Unistuste Päeva lehte, kaasa elanud ja pisaraid valanud, kui mõnda armsat videot või ürituste kokkuvõtet nägin. Lõpuks mõtlesin, et kaua ma neid ainult vaatan, soovin ise ka midagi teha ja oma panuse anda. Olin varasemalt aktiivne annetaja, kuid siis saabus hetk kui tundsin, et nüüd olen valmis, mul on aega ja võimalust vabatahtlikuna kaasa lüüa. Võtsin Eveliniga ühendust, kes on fondi vabatahtlike koordinaator ja sealt see lugu edasi hargnes.

Minu Unistuste Päev

Teele: Otsisin sisekommunikatiooni praktikakohta, ning leidsin Minu Unustuste Päeva kuulutuse, kus vajati just sellist inimest. Olen alati olnud arvamusel, et kui inimestele midagi kinkida, siis eelkõige emotsioone, mitte asju. Just positiivseid emotsioone Unistuste Päev inimestele jagabki. Fondi tegevus kõnetas mind ja pärast esimese unistuste päeva korraldamist olin veendunud, et see ei jää minu jaoks lihtsalt praktikakohaks. Nüüd olen juba üle kahe aasta vabatahtlik ja tegutsen ühtlasi ka tegevjuhi assistendina. Olen väga tänulik, et mind on valitud aasta vabatahtlikuks.

Miks te seda teete?

Loe veel

Annika: Peamine motivaator on positiivsed emotsioonid. Näen hea emotsiooni mõju ja tulemust oma kolme lapse pealt. Asjad tulevad ja lähevad, aga emotsioonid jäävad. Tihti tulevad ilusad emotsioonid läbi mingi teise situatsiooni tagasi. Positiivsed emotsioonid aitavad paranemisele kaasa ja nii ei keskendu laps oma haigusele ning kogu pere saab nautida lapse rõõmu. Me ei mõtle tihti selle peale, et kui oleme õnnelikud ja rahul iseendaga ning meie sees ja ümber on positiivsus, siis oleme me tervemad ja toimetame palju rohkem. Stressiolukorras ja negatiivsuses ei suuda me endast paraku kõike anda.

Üks unistuste päev või perepäev annab hingele midagi sellist, mida raha eest mitte kunagi ei saa ja see on põhjus, miks mina seda teen. Meie sihtgrupi lapsed on tõsiselt haiged, neil on rasked ravid peal, kuid näha kuidas lapsed saavad positiivse laengu, mis aitab neil paraneda, on lihtsalt imetore. Lapsed on leidnud läbi meie korraldatud unistuste päevade endale uued hobid, mis viib nende tähelepanu huvitavale tegevusele ja jätab haiguse tahaplaanile. Nendel headel ja positiivsetel emotsioonidel on haige lapse päevas väga oluline koht.

Reelika: Mina olen hakanud enda elu hoopis teistmoodi nägema. Ma saan aru, et mul on tegelikult kõik hästi ja tänu vabatahtliku tööle väärtustan oma elu ja perekonda palju rohkem. Pered, kellega meie tegeleme, on ääretult tublid ja seisavad iga päev raskuste ja väljakutsetega silmitsi. Kui me saame kübekestki rõõmu nende päevadesse tuua, annab see ka endale väga positiivse tunde.

Ühel perepäeval jooksis mind kallistama laps, kellele fond oli juba varasemalt korraldanud unistuste päeva ning ta rääkis vaimustatult kui äge see oli! Ma ei tea, kes see tüdruk oli või mida ta täpselt oma unistuste päeval tegi, aga tema kallistus oli nii siiras ja ta rääkis oma kogemusest suure elevuse ja säravate silmadega!

Samal üritusel ütles üks poiss, kelle unistused Minu Unistuste Päev samuti varasemalt täitnud oli, kõva häälega üle saali kõikidele kohalviibijatele: „See oli minu elu parim päev!” Raske on mitte härdaks minna sellistel südamlikel hetkedel.

Teele: Meie iga-aastasel uusaastapeol tulevad kokku kõik lapsed, kellele Minu Unistuste Päev on korraldanud personaalse unistuste päeva. See päev on alati selline, kus taskurätikud peavad varuks olema, sest näed neid lapsi, kellele ise oled korraldanud ühe vahva päeva ja kuuled teiste lugusid. See on tõeliselt ilusaid emotsioone ja rõõmu täis päev.

Teele

Evelin: Ma olen saanud palju samasugust tagasisidet nagu Teele välja tõi — „See oli minu lapse elu parim päev!” See on hästi positiivne ja näitab, et me teeme õiget asja — seda, mida lapsele ja perele on hädasti vaja.

Millised üritused teile eriliselt südamesse pugenud on?

Teele: Näiteks sügisel korraldatud inspiratsioonipäev lapsevanematele. See, kuidas lapsevanemad lahkudes siiralt tänasid ürituse eest, läks südamesse, sest näha oli, et see läks õigesse kohta.

Inspiratsioonipäeva kohta kirjutasime meiegi: Arsti palve: lapse diagnoosist kuulmine lööb vanematel esialgu totaalselt jalad alt. Lähedased, ärge hüljake neid, nad ei tule ise toime!

Vaata ka liigutavat videot:

Aga millised on olnud kõige ägedamad unistused?

Evelin: Lastel on nii vahvad, sageli ka hästi lihtsad unistused. Näiteks oli ühe lapse sooviks minna batuudikeskusesse, sest ta elas linnast väljas. Uue vabatahtlikuna tundus mulle, et mis batuudikeskus, teeme ikka midagi ägedamat. Kuid siis ma mõistsin: unistus peab olema suur lapse jaoks ja peame keskenduma sellele, mis on lapse põhiunistus, mis paneb lapsel südame põksuma ja millest laps räägib suure õhinaga veel aastaid.

Teine väike unistaja armastas ainult valgeid kassipoegi, muust ta üldse ei rääkinud. Facebooki grupist leidsime inimese, kellel oli neli imearmsat valget kassipoega, kellega ta tuli unistuste päevale kohale. Laps sai kassipoegadega mängida ja tema jaoks oli see tõeline elamus.

Veel üks vahva unistus oli see, kui laps tahtis sõita uue trammiga number kolm. See oli siis, kui need uued trammid just tulid. Me panime ta uues trammis trammijuhi kõrvale ja sõitsime temaga Tallinnas ringi ning tal oli väga vahva päev.

Teele: Kõik unistused on erilised, nii väikesed kui suured. Minu üks esimesi kogemusi oli korraldada päev, kus laps unistas oma isiklikust koduvõtmest. Ta sai muidugi oma perelt endale võtme, aga sellele lisaks korraldasime talle veel väga ägeda sünnipäevapeo. See on mulle teistest unistustest erilisemana meelde jäänud, sest ma mäletan oma esimest emotsiooni ja mõtet, et kas tõesti võibki selline olla ühe väikese lapse unistus.

Annika: Paljudel perepäevadel olen näinud, kuidas laps on tänulik juba selle eest, et ta saab kogu perega koos väärtuslikku aega veeta. See ühine rõõm annab ka vanematele palju. Vanemana saan ma nii hästi aru: kui laps on õnnelik, siis mõtledki, et tegelikult on kõik hästi, meil polegi midagi hullu lahti!

Annika

Mis unistused laste nimekirja topis on? Mida kõige rohkem soovitakse?

Teele: Kohtumised kuulsustega. Karl-Erik Taukar, Getter Jaani ja Liis Lemsalu on kuulsustest kindlasti kõige soovitumad. Loomad — koerad ja hobustega ratsutamine. Rallisõit. Ka toidu tegemine on üks populaarsemaid.

Annika: Lendamine ja lennukid, sest seda ei ole paljud lapsed ise varem kogenud. Kui nad saavad ise piloodi kõrval kokpitis istuda, on see neile väga suur asi.

Kuidas pere suhtub sellesse, et olete Minu Unistuste Päevaga nii hõivatud?

Teele: Lähedaste toetuseta ei saaks seda kõike teha. Meie pereliikmed on osalenud perepäevadel ning aitavad kaasa näiteks transpordiga ja toetajate leidmisega.

Annika: Nad ju näevad, kui õnnelikud me oleme ja kui head emotsiooni me endaga sealt koju kaasa toome. Lisaks toetab minu pere aktiivselt pea iga ürituse korraldamist. Muidugi meeldib igale perele, kui ema on õnnelik! Igapäevaselt saame väga vähe teiste vanematega suhelda, sest kõigil on nii palju tegemist lapse arendamise, toetamise ja logistikaga. Nii tahavadki inimesed enamasti puhkepäevadel ainult puhata. Aga nähes, kuidas lapsed neid päevi naudivad, innustab see iseennast kokku võtma ja üritusele kohale minema, sest sealt saadav positiivne energia laeb kogu peret.

Teele: Unistuste päevi tehes saame ise ka elamusi! Millal sa muidu Taukari või Getter Jaaniga kohtud? Teisi aidates saab natuke ka iseenda unistusi täita, sest headust jagades saad ka ise selle puudutusest osa.

MUP

Loe ka lugu Sandrist, kelle elus Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud väga suurt rolli mängisid: Vähile võitluse kaotanud lapse ema: Sander uskus, et positiivsus on see, mis viib edasi — just sellise, rõõmsameelsena, me tahamegi teda mäletada

Ka sina saad anda oma panuse selleks, et vabatahtlikel oleks lihtsam raskelt haigete laste päevadesse pisut rõõmu juurde tulla!

Palun kanna oma kingitus meie arvelduskontole
Saaja: SA Heategevusfond Minu Unistuste Päev

EE082200221059721449 (Swedbank)

EE101010220197114226 (SEB)

EE767700771001366205 (LHV)

EE931700017003582453 (Luminor)

EE819999000010139105 (Pocopay)
Palun märkige annetuse juurde viide “Toetaja 2018” ning oma ettevõtte/eraisiku kontaktandmed.

Annetustelefonid
900 0505 — kingid 5 eurot
900 0510 — kingid 10 eurot

Kui soovid ise vabatahtlikuna käe külge panna, leiad vajaliku info SIIT!

MUP