"Figuuri" kirjakast: Anna lugu
Autori kirjastiil on muutmata!
Lugesin seni saabunud kirju ja leidsin nii mõndagi sarnast enesega. Olen kohe 20ks saav neiu, pikkust 170 cm ja kaal on alati olnud stabiilselt 60 kg.
Minu murdeiga tipnes kohutava depressiooniga. Täielikus segaduses ja eluvihas leidsin üks hetk, et minu kõhule on kogunenud rasvakiht, iseenesest täiesti loomulik ja minimaalne-normaalne. Uuesti jõu
kokkuvõtmiseks sidusin end aga aktiivselt eesmärgiga saada totaalselt lame kõht. See algas umbes 10ndas klassis. Kõlab küll absurdselt, kuid nii leidsin enda eksistentsile taas põhjuse. Ning hakkasingi käima jõusaalis, vahel kord, vahel kaks korda nädalas. Ujunud olin harvemini varemgi. Nüüd lülitus aga ka ujumine iganädalasse spordikavasse.
Järgmisel aastal intensiivistusid treeningud veelgi, umbes kaks pool tundi korraga, lisaks jälgisin söömist. Nii palju kui suutsin ja suudan - meeletu nõrkus magusa vastu on senimaani. 11nda klassi
kevadel treenisin end lolliks - üks nädal käisin lausa hüsteeria-hoos neli korda jõusaalis, umbes kahe-poolesed trennid või enamgi - kuni nõrkesin. Nädala-paari taastumise järel olin jälle tasakaalus ning trennimine jätkus normaalselt.
12ndas klassis jätkusid jõusaal ja ujumine sama hoogsalt. 12nda klassi varakevadel loobusin ka pärast kella nelja õhtul söömisest. Tundsin end suurepäraselt. Koolis läks ka järjest ülesmäge. Lõpetasin esmaklassiliste eksamitulemuste ja kuldmedaliga. Kõik see aeg olin end ise treeninud - õnneks olin põhikoolis tegelenud kergejõustikuga ja tean treenimise põhitõdesid ja -võtteid. Nüüd, aasta tagasi vaadates, näen, millises supervormis ma olin. Ma aga ei osanud sellega rahul olla. Vaimne piitsutamine käis edasi. Olen võimuihalik ning kõige paremini saan seda enda peal
rakendada - pressisin edasi enda täiuslikkuse-soovis.
Kuni eelmise aasta sügisel lõi armumine mul jalad alt, armumine ja vastutunnete mitte-leidmine. Lisaks olin ka kodunt ära kolinud, et asuda ülikooli ja tööle. Elu oli muutunud 180 kraadi, ja ma pettusin
kõiges - armastuses, valitud erialas ja kooli-töö vahekorras. Sügisest 2008 ei saanud ma enam trennis käia, sest rahaliselt polnud see võimalik. Mingi aeg õnnestus end petta - ehk ma ei vajagi enam trenni
(jõusaali), ehk olen sellest ideaalfiguuri-maaniast üle saanud, kui võimalus tekib, hakkan uuesti käima etc. Aga minu depressioon ainult süvenes - murtud süda, mis kuidagi ei paranenud, pole paranenud tänase päevani, hüsteeriahood enda figuuri pärast (millel tegelikult midagi vigagi polnud), söömishood (minu magu mahutab uskumatult palju!), suitsetamine.
Viimasel ajal aga olen endale teadvustanud taas, et minu keha VAJAB trenni, ja kuigi raha jõusaalikaardi-piletite jaoks pole veel nüüdki, võimlen õhtuti ja hommikuti, treenin hüppenööriga, kõnnin vahel kaks tundi järjest, leiutan igasuguseid mooduseid, et end võhmale saada. Ning ootan pikisilmi, mil saan jälle hantlite ja raskustega möllata...
Loomulikult toitun tervislikult, ning õhtuti ei söö enam üldse. Kõht küll koriseb, kuid mida rohkem see koriseb ja ma nälga tunnen õhtuti, seda parem minu enesetunne on. Ja seda maitsvamad on hommikusöök ja lõuna.
Petsin end kohutavalt, arvates, et ma ei vaja trenni ja võin süüa hoolimatult. Minu vaim ja keha vajavad seda ellujäämiseks. Isegi, kui kõik muu veab vett ja läheb nihu, panevad õhtune võimlemiskord ja
mitte-söömine mind naeratama - vähemalt on mul minu keha. Ma ei taha, et keegi naistest end minu kombel petaks - enda keha vajadusi tuleb tunnetada, enda vaimu vajadusi tuleb teada, ja siis neid iga hinna eest rahuldada.
Moelavade modellidega ei ole ma end kunagi võrrelnud, oluline on pilt, mis paistab peeglist, see ja ainult see. Ma ei oska öelda, kas olen treeninud enda jaoks või kellegi ülevama silma jaoks - sügisene
masendus ehk näitab, et see kõik on ikkagi minu jaoks - minu keha loomulikuks vajaduseks on saanud trenn ja reguleeritud toitumisharjumused. Kui paljudel söömine leevendab pingeid, siis minul see hoopis tekitab neid.
Tihti jään aga kimpu sellega, et ei söö vahel kaks päeva, ning siis söön ja tunnen end halvasti, samal ajal ka tunnen end halvasti toidupuudusest. Probleem, mille kallal töötan. Tihti on ka sellise olukorra põhjuseks pikad töö- ja koolipäevad. Suitsetamist pole maha jätnud senini ning siit tekib järgmine vastuolu - olen sõltuvuses nii nikotiinist kui trennist. Vahel suitsetamisega liialdades annab see võimeldes tunda, ning jällegi muutub enesetunne kehvaks. Mille peale tihti süütan siis jällegi järgmise sigareti... Tegelen aga ka sellegi dilemmaga.
Minu loos pole dramaatlisi kaalukaotusi ja juurdevõtmisi - tagasi vaadates näen, et minu keha on olnud ustav ja püsinud ilusasti vormis alati, isegi, kui vahepeal üle poole aasta trenni ei teinud. Kuid miks
ma siis kirjutan? Tahan ehk nii enda trenni-ihaluses ise selgust saada...
Tahan, et selguks, et teen seda ikkagi iseendale, mitte pealesurutud stereotüübi sunnil. Arvan, et teen seda endale. Mulle mõjus kosutavalt lugeda teistegi lugusid, ehk töötab ka minu tekst sedasi.
Anna
PS: Enda salanemist ei ole ma kunagi saanud vaadata kilogrammides, olen alati kaalunud 60 kg ning minu keha vaadates oleks pakutav kaal umbes 50 kg hoopis. Rasked luud ja lihased - tihti ei olegi kaalunumber saleduse indikaatoriks!
