Kas oled kunagi märganud, et keha ei igatse spordisaali järele, aga teda tõmbab samas kontorisse arvuti taha? Need on levinumad „keha signaalid“, mida ei peaks alati täht-tähelt võtma


Kas oled kunagi märganud, et keha ei igatse spordisaali järele, aga teda tõmbab samas kontorisse arvuti taha? Need on levinumad „keha signaalid“, mida ei peaks alati täht-tähelt võtma
Foto: Brooke Cagle/Unsplash

Mõiste «kehapositiivsus» tähendab iseennast oma nahas mugavalt tundmist ja erinemist nendest, kes end pidevalt teistega võrdlevad.

Algne idee kehapositiivsusest oli hea: on tarvis armastada ja „kuulda“ oma keha ning teda pole vaja allutada kõikvõimelike väljamõeldud standardite alla. Aga kas me ikka saame päriselt aru, mida keha meile „räägib“?

Kuidas õigesti oma keha armastada?

Kehapositiivsuse liikumine tekkis 1996.aastal, kui kogu maailma ebajumalateks said Claudia Schiffer ja Cindy Crawford, ning kõik naised püüdsid end mahutada 60-90-60 parameetritesse. Vastuseks teatasid mõned kuulsad Ameerika feministid, et supermodellid ei dikteeri moodi ja iga naine võib valida endale just sellised parameetrid, milledes ta end mugavalt tunneb. See oli revolutsioon! Ent nagu iga revolutsioon, tõi ka see kaasa probleeme. Mõned naised võtsid üleskutset tähttähelt kuulda. Pole vaja oma keha millekski sundida: ei taha liikuda, las istub, küsib süüa — anname seda, mida ta tahab. Selline lähenemine töötab hästi, kui sa näiteks loobud oma tikk-kontsadest ja üldse kõikidest ebamugavatest jalanõudest. Jalad on väsinud ning kehapositivist paneb jalga mugavad tossud. Temal on hea, jalgadel on hea, mida aga mõtleb selle kohta ühiskond, sellel pole tähtsust, peamine on tervis. Mitte ükski õige kehapositivist ei käi pakasega väljas paljapäi ning miniseelikus: kõrvad ja tagumik külmetavad ju. Sellised lihtsad ja mõistetavad keha signaalid võetakse vastu suure kergusega, neid järgitakse ning efekt on silmaga nähtav: mida varem hakkad oma keha armastama, seda hiljem tekib varikoos ja sa ei külmeta oma kõrvu ära.

Seotud lood:

Ent …

… kas sa pole kunagi märganud näiteks, et keha ei igatse spordisaali järele, kuigi teda tõmbab samas kontorisse arvuti taha? Ta tahab seal istuda hilise ööni, kuigi teab, et on tarvis ka välja magada. Paljud kehad nõuavad igapäevaselt 5 tassi kohvi, šokolaadi ja kiirtoitu. Mõned kehad tahavad aga ka õhtust veinipokaali. Ning isegi kui täielikult ignoreerida ilu standarte, hakkavad vabalt koheldavad kehad ennast halvasti tundma ning omanikule pettumust valmistama.

Piiri, kui armastus keha vastu läheb üle minnalaskmiseks, ei olegi nii lihtne tabada.

Järgnevalt on toodud enam levinumad „keha signaalid“, mida ei peaks alati täht-tähelt võtma.

Vajadus viibida rahus

Kehapositiivsuse üks „kõrvalprodukt“ on keeldumine spordist ja füüsilisest aktiivsusest. Tundub, et kui keha ei taha liikuda, siis pole teda vaja ka sundida. Ometi ei saa me alati keha usaldada. Usaldada võib üksnes õigesti õpetatud keha. Vale õpetuse näidiseks on istuv eluviis. Kõik lapsed armastavad liikuda, terve laps ei suuda minutitki paigal olla. Ent juba 11-aastast õpetatakse liikumatult istuma ning oma impulsse kontrollima. Pärast aga imestatakse kogu elu, miks täiskasvanud inimestel on nii raske sundida ennast spordiga tegelema või kasvõi jala käima.

Meie keha armastas liikuda, kuid tsivilisatsiooni normid sundisid seda unustama. Seega tuleb nüüd asuda tegutsema tsiviliseeritult, ratsionaalselt, ignoreerides hingeldamist ja valuretseptorite signaale. Nüüd on tähtis uuesti õpetada oma keha liikuma. Alustuseks võiks kasvõi liftist loobuda.

Seejuures ei tohi tähelepanuta jätta tõelisi väsimuse signaale, mis tekivad siis, kui ignoreeritakse keha puhkusevajadust.

Vajadus maitsva järele

Kui sa äkki tunned vajadust punase liha või rohelise sibula järele, siis võid oma „keha signaale“ uskuda küll. Vähemalt leidub neid produkte elavas looduses. Aga tuhksuhkruga üle puistatud pontšikud või pitsa? Või siis äkki tekkinud kihk šokolaadi järele? Seda võib igaühega juhtuda: intensiivse mõttetegevuse ajal kulutab aju kiiresti glükoosi. Ent pidev kontrollimatu armastus magusa vastu on juba pigem sümptom, mis vajab meditsiinilist vahelesegamist.

Vastupandamatu soov magusa järele võib olla seotud II tüübi diabeedi arenemisega — keharakud ei reageeri glükoosile, mistõttu ei saa sellest energiat ning jätkavad magusa „nõudmist“.

Vajadus seksi järele

Õigemini, vastupidi, selle vajaduse kadumine fertiilses vanuses inimestel. Mehed ei suuda, naised ei taha. Ning seegi on tsivilisatsiooni võit looduse üle.

Kui sa töötad palju ja magad vähe, koguneb väsimus organismi ning siis pole enam isu seksi järele. Tänapäeva inimene veab teadlikult igas olukorras oma keha tööle (kõigil on omad põhjused — raha, võlad, karjäär). Organism üritab kõigest väest energiat kokku hoida. Ja ongi käes seksuaalne funktsioonihäire. Füüsiliselt on esialgu kõik korras, ent organism on välja mõelnud vabanduse — ning sa ei vaja enam seksikoormust. Kui tapad end vabaneva aja arvelt tööga, siis vastab keha juba tõsisemate haigestumistega, et vaid sundida sind pikali olema.

Kui vaid mõni aeg tagasi oleksid olnud tähelepanelikum oma keha vastu, siis on võimalik, et probleeme seksiga poleks juhtunudki. Samas jääb vajadus õrnuse ja puudutuste järele oluliseks: kehaline kontakt aitab teil teineteisega emotsionaalset sidet hoida ning stressiga paremini hakkama saada.

Vajadus viivitada

Vahel annab organism teada üheaegselt kolmekümnest vajadusest, et sa vaid ei täidaks seda ühte konkreetset vajadust. Sa istud artiklit kirjutama ning saad täpselt aru, et just nüüd tahad süüa, juua, last kallistada, pead pesta, jälle süüa ja juua, koristada tuba… Intellektuaalne tegevus on niivõrd energiat nõudev, et kehale ei sobi see algusest peale. Väljapääs on vaid üks: tunne endale kaasa, julgusta ennast, luba endale autasu tehtu eest, koosta tegevusplaan ning ürita töö siiski lõpetada.

Allikas: Domašni Otšag, märts, 2018