Kas peangi paksuks jääma, kui mul tahtejõudu pole?

Mida rohkem kevad aknast-uksest sisse piilub, seda enam hakkavad ajakirjad ja portaalid pakkuma erinevaid nippe ja trikke, kuidas ennast suveks vormi saada. Olgugi, et kõik need nipid igal aastal korduvad — harjumuseks ei
saa nad mulle nii ehk naa…

Ma ei ole küll päris 100 kilone naine, ometi on ka mul siin-seal mõned lisakilod, mis mind loomulikult VÄGA häirivad. Lausa nii palju, et rannas pole ma käinud juba aastaid, riideid vahetan vannitoa hämaruses ja naljalt enda pluusi kellegi ees ära ei võta.

Ja asi ei ole selles, et ma ei TEAKS, mida teha. Ma tean, et tuleks käia trennis, aga mu maja ligiduses pole ühtki sobivat treeningsaali. Ma olen ka teadlik faktist, et ma võiks ju õues joosta, aga seda viitsimust ei ole mul küll iial peale tulnud.

Nipiks on ka see, et tööl peaks proovima lifti kasutamise asemel käia hoopis trepist. Ma tunnen iga jumala kord end nii kurnatuna, kui ma lõpuks neljandale jõuan, et pean lausa trepile istuma ja puhkama. Seda teengi ma umbes kord nädalas, sest rohkem küll ei viitsi.

Samuti tean ma, et peale kella seitset õhtul süüa ei maksa. Aga mis ma teha saan, et just õhtuti mul see kõige suurem isu tuleb! Nii hea on ju vaadata mõnda filmi või sarja ja vitsutada kõrvale näiteks saiakesi või pizzat! Muidugi tunnen ma iga kord ennast hiljem täiesti nõrga inimesena, sest ma luban endale keskmiselt 2 korda päevas, et lõpetan selle hilisõhtuse söömise ära. Aga ma lihtsalt ei suuda endale seatud lubadusi hoida!

Ma tean, et kõik hakkavad mind üsna mõttetuks vennaks kutsuma — ju siis peangi paks olema, kui nii laisk olen. Aga mind painab see, et kas ma olen tõesti ainuke? Kas kõik teised PÄRISELT käivad jooksmas ja ei söö peale 7 õhtul? Kas peenikeseks olemise jaoks tulebki ennast ainult piirata-käskida-keelata? Mis elu see siis ka selline on?