Lihtne dieet, mis hoiab tervise korras ja kehakaalu normis
Doktor Hay dieet on saanud nime Ameerika kirurgi doktor Willliam Howard Hay (1866–1940) järgi, kes pani aluse toiduainete kombineerimise süsteemile, mille kohaselt ei tohiks ühel toidukorral teatud toidugruppe korraga tarbida.
Tema toiduplaan oli eelkäijaks paljudele 20. sajandi toidukombineerimisel põhinevatele dieetidele, sealhulgas Kensingtoni dieedile ja Beverly Hillsi dieedile. Doktor Hay avaldas ka mitmeid toitumis- ja terviseteemalisi raamatuid, näiteks: “The Medical Millennium”, 1927, “Health via Food”, 1929, “A New Health Era”, 1939.
Dieedi tekkelugu
Ülekaaluline, neeru- ja südamehaigust põdev arst uuris ja katsetas toidukombinatsioone enda peal, lootes saada abi oma terviseprobleemidele. Tema enda toonane toidulaud põhines traditsioonilistel Ameerika toiduainetel, koosnedes lihast või muust kontsentreeritud valgurikkast toidust, mida kombineeriti valge leiva ja kartulitega. Söögikorra lõpetuseks serveeriti sagedasti kondiitritooteid ning hea tooni järgi ka 3–4 tassi koore ja suhkruga kohvi. Tasub ka meeles pidada, et juba 19. sajandil oli kombeks süüa suuremaid portsjoneid kui varem.
Dr Hay püüdis neid harjumusi muuta, lähtudes sellest, et erinevaid toiduaineid omastab keha erineva aja jooksul. Peale muude teooriate kaasas ta oma dieeti ka Pavlovi katsete tulemused, mille kohaselt koertel kulus süsivesikute seedimiseks aega umbes 2 tundi ja valkude seedimiseks 4 tundi. Valkude ja süsivesikute koosseedimine olevat aga aega võtnud 13 tundi. Vähemalt arst ise sai toona oma dieedist abi: kolme kuuga kaotas ta 102-kilosest kehakaalust 22,7 kg ning tema tervis paranes.
Põhimõtted
Doktor Hay teooria järgi tekib süsivesikute seedimisel organismis aluseline protsess, valkude seedimisel aga happeline. Süsivesikute ja valkude üheaegsel tarbimisel katkestab happelise protsess aluselise. Sobimatuid toite kombineerides tekib atsidoos, liigne happejääkide kogunemine kehavedelikesse. Dr Hay lahenduseks oli tarbida valke ühel toidukorral ja süsivesikuid teisel. Toiduained on grupeeritud järgmiselt: valgurohked toiduained, tärkliserohked toiduained ja neutraalsed toiduained. Köögiviljad paigutas ta neutraalsesse gruppi, mida võis tarbida koos nii valgu- kui ka tärkliserikaste toiduainetega.
Dieedi põhireegliks on mitte kombineerida omavahel erinevaid toiduaineid: süsivesikuid ja suhkrut ei tohiks kunagi tarbida koos valkude ning hapude puuviljadega. Oluline on süüa võimalikult looduslikku ja puhast, ilma lisaaineteta toitu. 50% toidust peaks koosnema juurviljadest, puuviljadest ja värsketest salatitest. Kui on kavas tarbida valke, süsivesikuid ja rasvu, tuleks neid süüa väikestes kogustes. Lubatud on vaid täisteravili. Eri toidugruppide söömise vahele peaks jääma 4–4,5 tundi. Tärkliserikkaid toiduained (leib, kartulid) ei tohi tarvitada koos valgurikaste toitudega, nagu liha ja juust. Toidusoovitused on üldised, toidukoguseid arst kindlaks ei määranud.
Dieedi väljatöötamisel väärtustas dr Hay ka muid teooriaid, näiteks nägi ta mõningast kasu fletcherismis — see on toitumisteooria, mis põhineb toiduainete peeneks mälumisel. Mõne toiduaine, näiteks leiva puhul pidavat vedelikuks mälumine aitama, aga näiteks juustu puhul ei olevat sellest abi.
Oluliseks pidas ta ka vee tarbimist, aga rõhutas vee joomise õiget ajastamist — soovituseks oli vett mitte juua toidukorra ajal, vaid toidukordade vahel (kuni pool tundi enne sööki) või siis lonkshaaval päeva jooksul.
Põhireeglid
Süüa eraldi: kontsentreeritud kujul tärklist ja suhkrut sisaldavaid toiduaineid (teravili, kartul, suhkur, magusad söögid) ja valgurohkeid toiduaineid (muna, liha, kalad, juust) ning hapusid puuvilju.
Mitte tarbida töödeldud toiduaineid.
50% menüüst peab koosnema värsketest puuviljadest, juurviljadest ning salatist.
Päevas peaks olema üks tärkliseline, üks valguline ja üks aluseline (neutraalne) eine.
Millised on tärkliselised, valgulised ja aluselised eined, Hay dieedi päevamenüü näited ja toitumiseksperdi Mai Maseri plussid ja miinused sellele dieedile leiad Kodutohtri detsembrinumbrist.
