Olen oma kehaga rahul ka nr 36 rõivaid kandmata
Mõnikord ma tõesti tunnen, kuidas mind Eestis ahistatakse. Ma ei ole just otseselt paks, aga pole ka modellimõõdus, mis tähendab, et sagedamini, kui mulle endale meeldiks, vihjatakse mulle, nagu peaksin kaalust alla võtma, hakkama kohe dieeti pidama ja muutuma trenninarkomaaniks. Sest muidugi on mul ka tuttavaid, kes peavad mind totaalseks luuseriks, kuna ma ei ole ühegi spordiklubi liige ega käi regulaarselt jõusaalis või aeroobikas.
Viimati tundsin sellist eriti nõmedat modellikultust promovat survet, kui ühe artikli jaoks foorumitest ideid otsides komistasin postitustele, kus 170 cm pikki ja 70 kilo kaaluvaid daame sõimati sõna otseses mõttes paksudeks lehmadeks, kellel peaks olema isegi häbi toast välja minna ja kes peaksid kohe vähemalt 10 kg alla võtma. Ühele neist öeldi otse välja: „Oligi õige, et mees su maha jättis, kui sa ise oled selline rõve rasvamagu!“
Vaatasin korraks igaks juhuks peeglisse, aga rõvedat rasvamagu ma seal ei näinud — täitsa ilus naine vaatas otsa! Mis temast küll alles jääks, kui ta 10 kg alla võtaks? Ainult luu ja nahk… Mõtlesin hetkeks õudusega, mis saaks siis, kui need daamid tõesti võtavadki niivõrd idiootlikke soovitusi ja mõnitusi tõe pähe, hakateski end pidama paksudeks lehmadeks, kes peaksid silmad peast häbenema. Aga ma pigem loodan salamisi, et ka teised normaalkaalu ülemises otsas olevad naised on ülbed nagu mina ega kavatsegi alluda sellistele topakatele provokatsioonidele ning tunnevad end oma 170 cm pikkades ja 70 kg kaaluvates kehades sama hästi kui mina.
Mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed on supersaledad, käivad trennis ja peavad dieeti. Kui see teeb inimese õnnelikuks, siis lasku aga käia! Ma ise pole kunagi elus dieeti pidanud ega kavatse sellega veel niipea alustada ja ma pean seda täiesti normaalseks. Ja regulaarselt jõusaalis pole ma kunagi käinud ning loodan sellega ka mitte niipea algust teha. Kas või näiteks sellepärast, et jõusaal on tegelikult minu meelest lihtsalt kohutavalt kallis ja mul on oma rahaga targematki teha.
Aga miks ma pean aeg-ajalt tundma, et selline suhtumine on vale? Miks ma pean end justkui natuke veenma, et see on täiesti normaalne, et üks naine ei pea kogu aeg mõtlema kaalust maha võtmisele, aeroobikale ja dieedi alustamisele? Miks ma pean tajuma endal tigedaid pilke teistelt naistelt, keda ajab lihtsalt närvi, et samal ajal, kui nemad on näljased ja üritavad iga hinna eest saavutada kehamassiindeksiks numbrit 16, on seltskonnas mingi tropp, kes võtab soovi korral koguni kolm tükki kooki ja teatab otse, et 24 on ka täiesti normaalne kehamassiindeks ja ta ei kavatse selle vähendamiseks midagi ette võtta?
Ärge saage minust valesti aru. Ma ei propageeri diivanil lösutamist, koogikeste näost sisse ajamist ja räiget ülekaalulisust. Ma olen täiesti normaalne inimene ja liigutan end igapäevaselt — mul ei ole autot ja ma liigun igale poole jala. Ka see on trenn. Ma ei pea minema jõusaali, kui ma ei taha ja mulle jõusaalid ei meeldi. Ma olen viimased seitse aastat olnud enam-vähem samas kaalus ja ükski mu riideese pole kapis kokku tõmmanud. Ma ei ole kunagi end näljutanud, vaid söönud alati normaalselt ja just parasjagu seda, mida mille järgi isu on. Ka rämpstoitu ja magusat. Aga kõike muidugi mõistuse piirides.
Me ei pea kõik käima jõusaalis, pidama dieeti ja olema supersaledad. Igal naisel on õigus olla endaga rahul, kui tema tervis on tegelikult korras. Erinevus ju rikastab, või kuidas? Ehk tasuks mõelda sellelegi, et mu välismaalastest sõbrad on korduvalt välja toonud, et Eesti naised on justkui liiga kõhnad ning kui nad näevad tänaval tegusat peput, on see sündmus, millest räägitakse veel nädalaid.
Sellega ei taha ma nüüd innustada eestlannasid naituma välismaalastega või kuidagi vihjata, nagu oleksid välismaalased paremad kui Eesti mehed, vaid pigem juhtida tähelepanu sellele, et ma olen üsna veendunud, et tegelikult eelistavad ka paljud Eesti mehed Carmen Kassile iga kell hoopis näiteks" Grey Anatoomias" Callie osa mängivat Sara Ramirezit.
