Mil määral muudab suur kaalulangetus lisaks inimese välimusele ka tema psüühikat?

Karmen Palts: alustagem kõigepealt sellest, et vestlused dieedi ja kaalu teemadel on ikka ja jälle naiste lemmikteemade hulgas. Dieet iseenesest väljendab ju soovi midagi muuta (tervist parandada, vöökohta muuta).

Kehakaalu langemisega muutub inimese välimus — selles ei kahtle meist ilmselt keegi — muutuvad näojooned ja kehakuju ning inimene ise näeb ja tajub seda muutust sarnaselt kõrvalt vaatajatele. On ilmne, et kaalulangetus mõjutab ka inimese psüühikat ja eeldatavasti positiivselt. Inimese psüühika on tema aju omadus peegeldada ümbritsevat tegelikkust ja vastavalt sellele muuta käitumist — seega tahtlikult ja eesmärgipäraselt vähendatud kaalunumber aitab kaasa muudele soovitud elulistele muutustele (otsin/kandideerin paremale töökohale, lähen trenni, lähen lapselastega ujuma, hakkan laulukooris käima jne). Ühesõnaga ühest tahtlikust muutusest saabki sageli positiivne ahelreaktsioon.

Kuidas õppida suure muutusega toime tulema?

Brit-Carmen Norlan: normaalkaalu saavutamine ei toimu üleöö, vaid ajapikku. Kõige kiirematel juhtudel suudavad suure ülekaaluga inimesed oma kaalu normaliseerida aasta jooksul, kuid enamasti toimub kaalulangetus ikkagi mitme aasta vältel. See on piisavalt pikk aeg, et inimene harjuks muutustega oma kehas ja välimuses.

Tavaliselt inimesed pigem naudivad oma „uut“ keha ning pööravad palju rohkem tähelepanu näiteks oma riietele: riietus muutub värvikirevamaks, naiste puhul naiselikumaks jne.

Kas patsientidel on olnud ka suur hirm, et mis siis, kui uut välimust ei suudeta säilitada ja kaal taas kogunema hakkab? Kas see võib põhjustada ka toitumishäireid?

Brit-Carmen Norlan: kaalu tagasitulek on väga suures osas igaühe enda teha. Maailma statistika kohaselt on inimeste puhul, kelle kehamassiindeks on üle 55, tagasilanguse protsent suur — saavutatud kehakaalu ei suuda säilitada neist lausa üle 50%. Bariaatriline kirurgia annab küll võimaluse oluliselt vähendada kehakaalu, kuid inimene peab ka ise panustama. Oluline on soov saavutada parem enesetunne, olla tervem, saledam ja energilisem. Kui aga inimene ennast ei distsiplineeri ja jätkab toitumist samamoodi nagu enne operatsiooni, siis pole mõtet operatsiooni üldse tehagi. Jõuga ei saa me kedagi kõhnemaks muuta.

Selleks, et aidata patsiendil kaalu langetada ja hiljem ka hoida, tegelevad kliinikus temaga nii toitumisnõustaja, spetsiaalselt välja koolitatud meditsiinitöötajad kui psühholoog.

Tegelikult reglementeerib ka operatsioon ise toidukava: mida saab süüa, mida ei saa, ja millises koguses. Näiteks on maopaela üheks eesmärgiks õpetada inimene uuesti toituma, reguleerides toidukoguseid ning tuletades meelde korraliku närimise olulisust. Paljud patsiendid on positiivse omadusena välja toonud, et maopaelaga ei ole varasemat enesepiiramise ja „kohustusliku dieeditamise“ tunnet, kõht saab kiiremini täis ning tegemist väga hea distsiplineerijaga, kui endal tahtejõudu napib.

Rääkides toitumishäiretest, siis mina pole kohanud meie patsientide hulgas selliseid, kes pärast bariaatrilist operatsiooni kardaksid süüa — lausa vastupidi. Pigem süüakse rohkem kui magu lubab ning tekitatakse endale trauma, mis tavaliselt kiirelt möödub.

Milliseid muresid teie patsiendid kõige rohkem kurtnud on? Kuidas te neid aitate?

Brit-Carmen Norlan: enne operatsiooni räägime patsientidega operatsioonist ning sellele järgnevatest elustiili ja toitumise muudatustest väga põhjalikult, mistõttu patsiendid tavaliselt eriti ei kurda.

Kuidas paraneb inimese elukvaliteet? Kuidas enesehinnang?

Brit-Carmen Norlan: tänaseks oleme Christinas Clinicus aidanud ülekaalulisi patsiente gastric band’i (maopael) abil enam kui 8 aastat ning korduvalt näinud, kuidas kaalu langus on parandanud nende elukvaliteeti ja enesehinnangut. Kõrgem enesehinnang ongi põhiline märksõna, mille nad esmajoones välja toovad.

Kuidas paraneb inimese elukvaliteet?

Karmen Palts: ülekaalulisusega kaasnevad sageli terviseprobleemid, jõuetus, suutmatus teatud liigutusi teha, vastupidavuse kadu, hingeldamine, liigeste valud jms — seetõttu muudab ülekaalulisus inimese elukvaliteeti kehvemaks ja vähendab ka võimalusi tegeleda meelepäraste tegevustega. Lisanduvad ebamugavad välised tegurid, mida märkavad ka kõrvalolijad (näiteks higistamine, ebameeldivad kehalõhnad, punetamine jms). Lisaks kehalistele ebamugavustele kaasneb ülekaalulisusega elulisemaid probleeme, näiteks vajaliku suurusega riiete leidmine, võimetus oma keha eest hoolitseda (millega võib kaasneda soov vältida sotsiaalseid suhteid), tekkida võivad ka probleemid lähisuhetes ning lähedaste poolne häbenemine, piinlikkuse tundmine, vältimine (näiteks teismeline ei taha, et ema tuleb klassiekskursioonile saatjaks, elukaaslane häbeneb kaasaga välja minna).

Kehakaalu langetamise toel paraneb tervis, inimene muutub energilisemaks ja suudab rohkem korda saata. Tegelikult paraneb inimese elukvaliteet — vähenevad haigused, tekib energiat ja muutub enesetaju. Inimene hakkab ennast positiivsemalt nägema, misläbi kasvab ka enesekindlus ja usk oma hakkamasaamisesse.

Kaalukaotus muudab, kuigi mitte otseselt, ka inimese majanduslikku olukorda. Näiteks vähenevad kulutused ravimitele, on võimalik töötada liikumist ja kummardamist nõudvatel töökohtadel, töötada siseruumides, kus on palav.

Vähenenud kehakaal annab võimaluse kanda n.n. normaalsetele inimestele mõeldud riideid ning näha ennast ilusana. Kõige selle toel muutub enesehinnang — inimese arvamus enda ja oma hakkamasaamise kohta. Sellest sõltub näiteks kas inimene julgeb luua suhteid või püüab elada pigem märkamatult, kas julgetakse viia ellu muutusi ja riskida või püütakse lihtsalt kuidagi hakkama saada.

Kuidas enesehinnang?

Karmen Palts: kaalulangetus muudab positiivselt ka enesehinnangut, mis saab olla adekvaatne (tegelikkusele vastav) või ebaadekvaatne. Adekvaatse enesehinnangu korral on inimene teadlik iseendast, aktsepteerib ennast sellisena nagu on, taludes kriitikat ja tunnistades tehtud vigu.

Ebaadekvaatse enesehinnangu puhul on tegemist nõrkade isiklike piiridega — inimene on allaheitlik ja käitub teiste inimeste reeglite järgi või vastupidi, kaitseb agressiivselt isiklikku ruumi sageli olematu ülekohtu eest ja püüab ennast maailma eest peita (et mitte saada petetud, hüljatud, reedetud jne). Loobutakse ka isiklikest plaanidest ja unistustest, ning kaotatakse usk oma võimesse midagi elus muuta. Tulemuseks on masendus, depressioon, füüsilise tervise probleemid.

Kui inimene ei meeldi iseendale (esmane, millega rahulolematust tunnistatakse, on oma peegelpilt ehk väljanägemine), siis on tal raskusi ka adekvaatse enesehinnanguga.

Saame küsida — kas enesehinnangul on üldse mingit tähtsust või sellel, kuidas inimene iseendasse suhtub, on mingeid märgatavaid tagajärgi? On, sest iga inimene soovib tunda ennast aktsepteerituna, hinnatuna, väärtuslikuna.

Igapäevaelus saadakse positiivset ja negatiivset tagasisidet (hinnanguid) elu puudutavate aspektide üle — kodus, tänaval, koolis, tööl. Enesehinnangut võime pidada üheks põhiliseks psühholoogilist heaolu säilitavaks teguriks ning olulisemaks isiksuse näitajaks.

Mehhanismiks, mis aitab tekitada positiivset kogemust ja tagasisidet, ning tasandada saadud negatiivset tagasisidet on kompenseerimine.

Viimaste aastakümnete uurimused on näidanud, et enesehinnang mõjutab oluliselt seda, kuidas inimesed mõtlevad, tunnevad, käituvad, kohanevad erinevates situatsioonides ja otsuseid teevad.
Kõrgem enesehinnang, mida toetab rahulolu iseendaga (esmane on seejuures rahulolu oma väljanägemisega, kehaga), seostub rahulolu ja õnnelikkusega, madal enesehinnang (rahulolematus oma keha ja toimetulekuga) on seotud ärevushäirete ning vastuvõtlikkusega negatiivsetele emotsioonidele.

Niisiis, eesmärgipärane kaalulangetus ehk iga inimese soov iseendale meeldida ja endaga rahul olla, mõjutab otseselt enesehinnagut ning seeläbi võimet oma igapäeva elust emotsionaalselt rõõmu tunda.

Rahulolu võrdlus: kuidas olete ise näinud inimest lisaks välimusele ka sisemiselt muutumas?

Brit-Carmen Norlan: kui võrrelda näiteks rindu suurendada lasknud patsienti ja tänu maopaelale 20–30 kilo kaotanud patsienti, siis operatsioonijärgsete tulemustega on rahul mõlemad, kuid sootuks midagi muud on õnn, mida tunneb kaalu langetanud patsient. Muutused ei ole vaid välised ja füsioloogilised, vaid ka psüühilised — otsekui täiesti uus inimene oleks sündinud. Meil on olnud patsiente, kes ütlevadki, et kehakaal on kõige alus — see, mis teeb inimesest selle, kes ta on, ja kui oled ikka üleliia paks, siis muu on vaat et null.

Kui alguses on ülekaalulised patsiendid kliiniku uksest sisse astudes tihti kurvameelsed ja pisut masendunud, siis mida rohkem nad kaalust alla võtavad, seda selgelt õnnelikumaks nad muutuvad.

Bariaatrilise kirurgia võimalused

Brit-Carmen Norlan:

Bariaatriline kirurgia jaguneb laias laastus kaheks: radikaalsemad meetodid (gastric bypass ja gastric sleeve), millega kirurgiliselt vähendatakse magu, ning vähemradikaalsed meetodid (gastric band), mida maovähendusoperatsioonideks nimetada ei saa, sest magu ei vähendata. Meetodi valik põhineb kindlatel kriteeriumitel:

Radikaalsemad maovähendusoperatsioonid (gastric sleeve, gastric bypass) on mõeldud inimestele, kelle kehamassiindeks on 40–45 ning kellel kaasuvad raskemad haigused (diabeet, uneapnoe jne). Maovähendusoperatsiooni tagajärjel on kaalukaotus üsna kiire, kaovad kaasuvad haigused ning inimene saab terveks. Väga suure kaalukaotusega võivad kaasneda ka suured nahaülejäägid ning vajalik võib olla nende kirurgiline eemaldamine. Vahel juhtub, et kui inimene on oma välimuse suhtes väga tundlik, võib hulk lotendavat nahka teda isegi rohkem häirida kui eelnenud paksus. Seda siis, kui inimene ei oska operatsiooni kasutegurit hinnata – seda, et ta on nüüd normaalkaalus ja terve. Rahulolematuid patsiente on siiski väga vähe ning üleliigset nahka on võimalik operatsioonidega eemaldada.

Lihtsaim bariaatrilise kirurgia lahendus on maopaela asetamine. Sel puhul asetatakse mao ülaosa ümber reguleeritav silikoonpael, et vähendada mao mahtu ja kiirendada täiskõhutunde tekkimist. Selle operatsiooni tulemusel on kaalukaotus pikaajalisem ning nahk taastub paremini. Maopael võimaldab kaalu normaliseerida umbes 30-50 kilo ulatuses. Kui aga inimese kehamassiindeks on suurem kui 40–45 ja ootused uue kaaluindeksi suhtes on väiksemad kui 29, ei pruugi maopael oodatud tulemusi anda ning tuleks lasta teha maovähendamise operatsioon.