HIV-positiivne või HIV-paanikaosakond?


HIV-positiivne või HIV-paanikaosakond?
Erakogu

Mõtle, kui ülemus ütleb sulle homme tõsise häälega: ”Tule palun kohe minu kabinetti, me peame rääkima.” Sa suudaksid ilmselt selle lühikese teekonna jooksul meelde tuletada kõik need asjad, mis sa oled valesti teinud. Tööle hilinemised, tegemata tööd, halvasti tehtud tööd, süütu klatš. Hirm kasvaks iga uue meenutusega ja sääskedest saaksid elevandid.

Kõige tõenäolisemalt annab boss sulle hoopis mõne uue ülesande ja tema negatiivne toon polnud sinuga kuidagi seotud. Aga see hirm vahetult enne tõe teadasaamist võib olla halvav.

Sama juhtus minuga, kui ma kuulsin, et iga 143. inimene Eestis on HIV-positiivne. Ning, et enamus uusi nakatunuid on 25-50 aastased keskmise või kõrgema sissetulekuga heteroseksuaalid. Grupp, kuhu ma isegi mõne aasta pärast kuulun. Grupp, mis oli minu peas alati koosnenud kõige stabiilsema ja tervislikuma elustiiliga inimestest. Olin šokeeritud.

Ma ei läinud kohe testima, sest mul polnud otsest põhjust. Mitte, et ma elukommetelt nunn oleksin ja arvaksin, et HIV-i nakatuvad vaid Narva narkomaanid. Aga ma keeldusin sellise statistikast põhjustatud paanikaga kaasa minemast, sest ma olen alati olnud ettevaatlik.

Ometi käisid mu peast läbi teatud mineviku olukorrad, kus mingi oht nakatuda oli. Mulle meenus mu aastatagune üheöösuhe. Miks ikkagi täpselt toimus? Me ju kasutasime kondoomi? Samas mitte kohe alguses ja me olime väga purjus. VÄGA purjus.

Seotud lood:

Mõtted võimalikust HIV-ist aina süvenesid ja muutsid mind järjest ebakindlamaks. Ma ei saa olla nakatunud. See pole võimalik. Aga miks ma siis istun ninapidi Facebookis ja vaatan selle vana üheööseikluse pilte, kellest ma enam midagi kuulda ei tahaks?

Lisaks tekkis mul oma elukaaslase ees enne seksi meeletu süütunne. Äkki ma olengi üks neist tiksuvatest ajapommidest, kes nakatab kohe oma kallist inimest või ongi juba nakatanud? Ja siis ta võib ju ära surra. Ja ma ise suren ka. Aga enne jõuab ta mind veel korralikult vihata, et ma ta elu ära rikkusin. Ma ei saanud temaga sellest rääkida ning tundsin end seetõttu kohutavalt üksi.

Niisiis – Preili Paanikaosakond võttis end kokku ja läks testima.

See polnud just parim viis oma lõunapausi veeta. Kõik oli anonüümne ja suhtumine toetav, aga need kolm minutit tulemuste ooteaega olid nagu tee ülemuse kõrval tema kabinetti. Kas mind tõesti karistatakse pisieksimuste eest nii meeletult? Seekord lausa oma eluga?

Tuli välja, et mitte. Kõik oli korras. Ja ilmselt on kõik korras ka sinuga. Aga Eestis on käimas HIV-epideemia. Testimine pole mitte ainult ühiskondlikult vastutustundlik tegu, aga ka sinu enda südamerahu huvides. Iga väiksemgi kahtlus võib sõna ”HIV” kuuldes võtta paranoia mõõtmed ja hakata kontrollima sinu elu.

Ole õnnelik ja vaba. Testi.

PS! Kui sa ka peaksid olema HIV-positiivne, siis sa saad samuti elada pikka õnnelikku elu. Aga selleks on vaja määrata õigeaegne ravi. Veelkord - mine testima või telli test koju.

Teele, 23 a.