HIV-testimine ei ole litsakuse mõõdupuu

 (17)
HIV-testimine ei ole litsakuse mõõdupuu
Foto: Andres Putting

„Milline lits Teie küll olete, et nõuate HIV testi tegemist,“ viskas mulle kord üks naistearst, kui regulaarsel ülevaatusel palusin testida, kas olen igasugustest pahalastest prii, „normaalsed inimesed endale ju küll HIV testi ei lase teha!“

See naistearst ei olnud esitanud mitte ühtegi küsimust minu seksuaalkäitumise, kaitsevahendite kasutamise ega partnerite arvu kohta. Ilmselt ma ei pea ütlemagi, et selle arsti juurde ma enam tagasi ei läinud. Arsti tuli mul vahetada veel vähemalt ühel korral, sest ka järgmine günekoloog pritsis HIV testi nõudmist kuuldes sapiseid märkusi, milleks tal polnud mitte mingisugust õigust ega alust.

ERRi andmetel ei ole 75% Eesti elanikest kunagi HIV testi teinud. See number kõlab mulle, kes ma kord aastas lasen end testida, õõvastavalt suurena. Eriti, kui mõelda sellele, millise kirglikkusega sõdivad paljud (eesti) mehed (ja ilmselt ka naised) kondoomi kasutamise vastu.

Nii umbes nädala eest tähistas HIV oma 30. sünnipäeva. Usun, et see on oluline kuupäev riigis, kus HIV nakkuse saab aastas umbes 500 inimest ning kus HIV on diagnoositud umbes 8000 inimesel, kuigi ilmselt on meil HIV-positiivseid isegi tunduvalt rohkem, hinnanguliselt üle 10 000 inimese. Arvestades, kui väike on meie rahvaarv, on need numbrid liigagi suured. Aga kuna, nagu juba öeldud, 75% meist ei ole kunagi HIV testi teinud, ei teagi ilmselt väga paljud, et nad on HIV-postiivsed.

Mõnes mõttes ma saan muidugi aru, miks eestlased end HIV vastu ei testi. Sest HIV on ju midagi, mida minuga ei juhtu, tegemist on Kopli liinide, Ida-Virumaa narkomaanide ja vangis istuvate pättide haigusega, mis ei puuduta "normaalseid inimesi". Naiste puhul on HIV ilmselgelt ju seotud lõtvade elukommetega ning olen kuulnud mitmeid lugusid, kuidas täiesti korralikke ja aastaid püsisuhtes olnud naisi günekoloogi juures mõnitatakse, kuna nad nõuavad HIV-testi tegemist. Nagu juba öeldud, olen isegi langenud mõnituste ja solvangute ohvriks ning mitte ainult ühe naistearsti juures.

Mul on tuttavaid, kes ei julgegi naistearstilt HIV-testi paluda, kuna nad ei taha kuulda mõnitusi, mida nad tegelikult pole ära teeininud. Samuti ei julge nad minna AIDSi nõustamiskeskustesse - õudust, kui keegi mind seal näeb või ära tunneb!

HIV-testi nõudmine naistearstilt ei ole mingi piinlik kapriis, mida tuleks häbeneda, vaid näitab, kuidas inimene hoolib oma kehast piisavalt ning soovib olla kindel, et tema tervisega on kõik korras. Nii palju, kui ma tean, ei ole HIV ainult sugulisel teel leviv viirus ja see pole ka viirus, mille olemasolu inimese kehas on kõigile kaugele näha. HIV võib olla inimese veres aastaid enne, kui sellele jälile saadakse.

Mina armastan ennast hullupööra. Ma armastan ennast kohe nii palju, et kuigi ma ei harrasta kaitsmata seksi poolvõõraste inimestega ega süsti endale veeni narkootikume, lasen ma korra aastas arstil testida, kas minuga on kõik ikka korras. Jääb vaid loota, et minusuguste arv Eestis kasvaks.

Kallis lugeja, kas sina oled HIV-testi teinud?