Luupus võib esile kutsuda mitmeid sümptomeid, mis perearstidel tihti kahe silma vahele võivad jääda. Samas haiguse ravimata jätmine võib mitmeid elutähtsaid organeid kriitiliselt kahjustada.
Peamiselt võivad kahjustatud saada neerud ja nahk, kuid ohustatud on ka süda, kopsud ja aju.

Milliseid sümptomeid peaks jälgima?
Kaks peamist sümptomit on luu- ja liigesevalu ja tõsine väsimus, mis hoolimata puhkuse hulgast ei lähe üle. Lööbed, depressioon, aneemia, palavik, peavalud, võimalik karvakaotus ja suuhaavandid võivad kõik kuuluda luupuse sümptomite hulka. Kui kaks esimest sümptomit on alati kindlalt olemas, siis luupusega inimestel võivad sümptomid ja haiguse mõju neile suuresti varieeruda: mõnele eluohtlik, teisele kergelt häiriv. Nurisünnitus, tihti korduv, on üks luupuse õnnetutest komplikatsioonidest.

Luupusehaige elureeglid:
* Käi
korrapäraselt
arsti juures.

* Ära jäta
ravi
iseseisvalt pooleli.

* Ravi oma
kroonilisi
põletikke.

*
Riietu
soojalt, sest külmetus võib haigust ägestada.

* Hoidu
päevitamisest
ja kasuta kõrge kaitsefaktoriga (50-60) päevituskreeme päikese käes liikudes.

* Võimaluse korral hoidu tõbistest (köhas, nohus, palavikus) inimestest; söö
küüslauku
, mis tugevdab kaitsevõimet.

* Ravi ajal hoidu
rasestumisest
.

* Toitu tervislikult. Kuna raviks kasutatavad hormoonpreparaadid võivad soodustada rasvaladestumist näol ja kehal ning luude hõrenemist, on soovitav süüa palju
juurvilju
, valku ning
kaltsiumi
sisaldavaid toite.

* Haiguse ägedas järgus hoidu
kehalisest koormusest
. Luupuse rahuolekus on kerge kehaline koormus ja värskes õhus liikumine ainult head.

*
Vaktsineerida
tohib vaid haiguse rahuolekus, pidades eelnevalt nõu arstiga.
Kas luupust aetakse muude haigustega segamini?

Jah, üle maailma on tunnustatud fakti, et luupus on sagedamini esinev kui leukeemia, muskulaarne düstroopia ja multiskleroos, samuti jagab luupus nende (ja ka teiste) haigustega mitmeid sümptomeid.

Kas luupus võib levida piiskade ja puudutusega?
Ei, luupus ei ole kokkupuutel ega õhu kaudu nakkav.

Kas naised on peamised kannatajad?
Jah, luupuse peamiseks vallandajaks on hormonaalne tegevus ja muutus ning luupus võib tihti aktiveeruda pärast sünnitust, menopausi või puberteedi ajal, vanuses 15 kuni 65.
Mitmed haigused saavad alguse vigasest immuunsüsteemist: kaks kõige paremini tuntud haigust on artriit ja reumatism. Tihti on luupusehaigel pereliikmeid, kellel on sarnane autoimmuunhaigus või teised nagu: multiskleroos, kilpnäärme probleemid, diabeet, Raynaud’i sündroom, sklerodermia, Sjogren’i sündroom või teised.

Mis täpselt on luupus?
Luupuse korral immuunsüsteem toodab liiga palju antikehasid, mis levides läbi vere, tekitavad reaktsiooni, mis viib põletikuliste protsesside alguseni kehas.

Mis võivad teised luupuse vallandajad olla?
Viiruslikud nakkushaigused, tugevad ravimid, päikesevalgus: puberteedi ajal, lapsesünnituse järel ja menopausi alguse järel võivad kõik eelmainitud esilekutsumisele kaasa aidata.

Kas luupuse diagnoosimiseks on veretestid ja kas diagnoosimine on lihtne?
Kuigi sümptomite varieerivus patsientide puhul võib perearsti valele teele juhtida, on diagnoosi kinnitamiseks spetsiifilised veretestid. Individuaalne haigustelugu perekonnas annab spetsialistile hea ülevaate, tavaliselt reumatoloogile. Luupuseraviga võivad samuti tegelda neeruhaiguste spetsialistid, ämmaemandad, dermatoloogid ja kardioloogid. Kaalukas on ka argument, et luupuse diagnoos on keerukas ja perearstid tihti ei ole haigusest piisavalt informeeritud.

Luupus toodab juurde antikehasid, kas neid on võimalik kuidagi vähendada või protsessi alla suruda?
See pole sugugi lihtne: immuunsüsteem on keerukas ja arstid endiselt üritavad selle toimeprotsesse täielikult mõista. Praegu peavad haiged hakkama saama retseptiravimitega, millega kontrollitakse haigust või üritatakse sümptomeid alla suruda.

Milliseid retseptiravimeid kirjutatakse välja?
Mõned luupuse vormid on nii kerged, et mingeid ravimeid ei ole vaja, kuid samas mõned patsiendid vajavad igapäevaselt põletikuvastaseid ravimeid haiguse kontrolli all hoidmiseks. Teistele kirjutatakse välja steroide ja ka steroidide vabad ravimid hoiavad haiguse hästi kontrolli all, üksikutel juhtudel vajavad patsiendid näiteks vähivastaseid ravimeid oma luupuse raviks.

Kas patsiendid saavad ka ise oma haigusega hakkama?
Patsiendid võivad kindlasti säilitada positiivse hoiaku ja peavad õppima piiri pidama: puhkus on haige jaoks esmatähtis. Avatus pere ja sõpradega luupuse sümptomite varieerivuse suhtes aitab kontrollida stressi, depressiooni ja ka valuga hakkama saamist. Aitab päikese valguse vältimine. Pere või arsti käest õigel ajal abi otsimine vajab küll julgust, kuid on äärmiselt tähtis. On suurenenud luupusekesksete enesega toimetuleku kursuste ja kursustel osalejate arv. Statistiliselt on kinnitatud seos kursusel osalemise, ravimite korrektse kasutamise ja arstidega kokkusaamiste vähenemise vahel.

Milline on haige keskmine eluiga?
Praeguseks on keskmine eluiga kõvasti tõusnud ja keskmine luupuse patsient võib oodata tavalist keskmist eluiga. Steroidide kasutusele võtt paar aastat tagasi on paljude luupuse patsientide elu päästnud.

Mida peaks luupuse kohta veel teadma?
Tihti jääb luupus diagnoosimata ja haiged peavad seeläbi igapäevaselt kannatama, seega on tähtis tõsta inimeste teadlikkust, et kindlustada diagnoosimata haigete võimalikult kiire naasmine oma igapäevaellu. Luupus on haigus kogu eluks ja sellega kaasnevad tagajärjed nii haigele endale kui ka tema vanematele, lastele, sõpradele ja kolleegidele.

Kas ma võin luupuse ajal rasedusvastaseid ravimeid kasutada?
Üldiselt jah: enamik noori naisi ei tähelda mingeid sümptomeid oraalselt manustatavate rasestumisvastaste tablettide kasutamisel. Siiski on märgatud, et naised, kellel on antifosfoliidsed antikehad, kuuluvad kõrgemasse riskigruppi tromboosi või migreenide tekkimise suhtes, kui nad manustavad rasestumisvastaseid tablette. Üllatavalt hormoonasendusteraapia, millega tihti ravitakse osteoporoosi menopausijärgsetel patsientidel, on samuti hästi talutud koos harva esinevate kõrvalnähtudega.

Mida võib järgmise 10 aasta jooksul oodata?
Eksperimenteeritakse julgete initsiatiividega nagu tüviraku siirdamised ja loodetavasti pannakse kokku ka osa luupuse geneetilise taustinformatsiooni puslest. Mitmed tähtsad läbimurded on võimalikud ning turule tuuakse uusi luupuse ravimeid. Meditsiinilised teadmised suurenevad pidevalt ja ei ole kahtlustki, et luupuse patsient hoiab oma haigust kindlama kontrolli all kui kunagi varem. Arstid jagavad edukalt ravimeid vastavalt igale individuaalsele juhtumile ja tulevik paistab üha helgem.
Luupusel on palju sümptomeid, mis erinevad igal individuaalsel patsiendil, millega kaasneb ka perearsti diagnoos üldlevinuma haiguse suhtes. Teadlikkuse tõusuga luupusest tõuseb ka võimalus, et arst kiiresti ja efektiivselt välistab oma diagnoosiga tähtsa organi rikke võimaluse.