Kaks vähki seljatanud Riho: hoidsin vägisi pisaraid tagasi ja tundsin, et selliste hetkede nimel on väärt elada
„Need lood, mis meile on juba saadetud, on väga emotsionaalsed: kelle enda, kellel lähedase lugu. Kui algul pelgasime, et Eesti inimesed ei taha oma lugusid jagada, siis see hirm õnneks ei realiseerunud. Vastupidi: inimestele on oluline koormat kergendada — loo jutustamine on abiks nii oma mõtete selitamisel kui tunnete paremal mõistmisel,“ sõnas ütles Tervishoiumuuseumi projektijuht Taavi Kuri.
„Vähk on raske haigus ja sellest rääkimine on keeruline. Samas tahan rõhutada, et vähk on haigus, mitte surmaotsus. Kui ka päriselt terveks ei saada, on ometi elamist vääriv elu võimalik, nagu paljude teiste krooniliste haigustega. Tänaseks on erinevate ravimeetodite kombineerimisel suur tõenäosus täielikult haigusest vabaneda. Üheks olulisemaks ravi edukuse eelduseks on haiguse avastamine varases staadiumis. Näiteks rinnavähi õigeaegsel avastamisel on prognoos tervistumisele väga hea,“ ütles emeriitprofessor ja Vähiligude projekti „Elu vähiga. Jaga oma lugu” patroon prof Hele Everaus. „Vähid on väga erinevad, igal haigel on oma haigus ja isegi sama haige vähk võib ajas muutuda. Igaüks, kes on silmitsi vähidiagnoosiga, on paljude elumuutuste ja küsimuste situatsioonis. Vähilugude projekt on oluline väga paljudele: inimesed, kes haigestuvad vähki või üldse rasketesse haigustesse, otsivad alati tuge teistest lugudest. Soovime haiguslugude jagamise leidmise teha kergemaks. Arsti ja õppejõuna usun, et koguneb hindamatu materjal: inimeste päris lood, millest saavad õppida nii arstid kui ka üliõpilased ning mida võib kasutada isegi käsiraamatuna, et haigeid paremini aidata ja toetada.“
Vähilugude kogu on eelkõige suunatud psühholoogilist tuge pakkuma vähihaigetele ja nende omastele, samuti on jagamise võimalus loo kirjapanijale endale. Muuseumi jaoks on taolisel kogul aga tulevikus suur uurimisväärtus — seda nii ajaloolastele, antropoloogidele, sotsioloogidele, arstitudengitele kui arstidele.
Katkend Riho loost:
Kõige positiivsem emotsioon oli PÖFF-il, kus üheks ülesandeks oli olla saalis, kus näidati Mehhiko filmis „Laevake“ 10-aastast poissi, kes teadis, et sureb vähki. Pärast filmi paluti koolinoortel tulla allapoole ja meespeategelasele küsimusi esitada. Tekkis kohmetu paus ja ma läksin teda tänama hea filmi eest, mis minule tõi pisarad silma. Ütlesin, et olen kahest vähist välja tulnud tänu positiivsele heategevusele. Pärast koristasin laste järelt saalist sodi ja seda ära visates tuli peategelane minu juurde ja KALLISTAS mind. Hoidsin taas vägisi pisaraid tagasi ja tundsin, et selliste hetkede nimel ongi väärt elada.
