Klamüüdiad põhjustavad erinevaid haigusi

 (32)
Üksik naine
Corbis/Scanpix

Sõna „klamüüdia” põhjustab sageli segadust. Pole ka ime, sest peaaegu samanimeline tekitaja vallandab täiesti erinevaid haigusi. Klamüdioosi kopsuvorm, mida tekitab Clamydia pneumoniae, on üsna sageli esinev ja enamasti suhteliselt kerge ülemiste hingamisteede nakkushaigus. Sugulisel teel leviv klamüdioos (tekitajaks Clamydia trachomatis) on aga raskem tõbi, mille tagajärjeks võib olla näiteks viljatus. Need haigused ei ole omavahel seotud, üks ei lähe teiseks üle.

Kopsuklamüüdia

Kopsuklamüdioos levib ainult piisknakkusena ülemiste hingamisteede eritiste kaudu, mitte sugulisel teel. Haigus võib avalduda nagu neelupõletik, bronhiit, kopsupõletik või muu ülemiste hingamisteede viirushaigus. Kõige iseloomulikum tunnus on pikka aega kestev kuiv köha, lühemat aega võivad esineda väike palavik, kurguvalu või muud ülemiste hingamisteede haiguste tunnused.

„Klamüdioosi algus on aeglane, palavik ei tõuse tavaliselt kõrgeks. Mõnikord on haigus nii kerge, et inimene ei pööra sellele erilist tähelepanugi, rääkimata arsti juurde minekust: korraks oli kurk valus, ehk ka väike palavik, aga sellega võibki asi piirduda,” räägib Lääne-Tallinna Keskhaigla kopsuarst Elina Toim. Ometi ümbritseb ka kopsuklamüdioosi teatud salapära, ehk on üks põhjus selles, et peaaegu samanimeline klamüüdia trachomatis levib sugulisel teel, kõik teemal „suguline” aga erutab inimesi.

Kopsuklamüdioosi tunnused:
pikka aega kestev kuiv köha, lühemat aega võivad esineda väike palavik, kurguvalu või muud ülemiste hingamisteede haiguste tunnused
Seotud lood:

„Kopsuklamüdioos pole suguhaigus,” rõhutab dr Toim. Arvatavasti on haiguse mõjujõudu lasknud suuremana paista ka sõnumid sellest, kuidas kopsuklamüüdia nahka olevat mõnikord läinud Eesti sportlaste oodatud head tulemused.

„Muidugi võib ka kopsuklamüüdia tüsistusi põhjustada nagu iga teinegi haigus, mis jäetakse välja ravimata, aga klamüüdiast kuuldes ei pea mingil juhul rohkem muretsema,” leiab dr Toim. Võimalikest tüsistustest nimetab doktor liigestepõletikku ja südamekahjustusi, aga samasugused tüsistused võivad tekkida ka väljaravimata n-ö tavalise kopsupõletiku korral. Mõni aeg tagasi oletati, et klamüüdial võib teatud juhtudel olla seos ka ateroskleroosi tekkega, aga Toimi sõnul on viimased uuringud selle oletuse ümber lükanud.

Kui klamüüdia on tekitanud raskema haigestumise kui vaid mööduv kurguvalu, siis ravitakse seda teatud liiki antibiootikumidega. Dr Toimi hinnangul on meie perearstid piisavalt kompetentsed klamüüdiat ära tundma ja õiget ravi määrama. Ravikuur on pikk — kümme päeva kuni kolm nädalat — ning köha ei pruugi ka selle aja jooksul üle minna. Siis ei tasu arsti vales ravis süüdistada, põhjus on selles, et klamüüdia kahjustab hingamisteede ripsepiteelkude ja see jääb ülitundlikuks veel pikaks ajaks. Köha vaibub pikkamööda, selleks võib kuluda isegi mitu kuud, aga nii kaua ei pea rohtu võtma. „Kui ravikuur tehtud, tuleb lihtsalt oodata, kuni epiteelkude taastub,” selgitab dr Toim.

Kopsuklamüüdiat diagnoositakse vereseerumis leiduvate antikehade alusel. Patsientides tekitab teinekord segadust see, kui antikehade leid on positiivne ja arst kinnitab samas, et haigust pole. Dr Toim selgitab, et mõne antikeha positiivne näit viitab kunagi läbi põetud infektsioonidele, mitte praegusele haigusele, see näit võib positiivseks jääda elu lõpuni, mis sest, et inimene on ise juba ammu terve.

Kõige sagedamini tuleb kopsuklamüüdiat ette teismeliste ja noorte täiskasvanute hulgas, aga haigestuda võivad ka lapsed ja eakad inimesed. Nakatumiseks peab olema suhteliselt pikaajaline lähikontakt nakkuse kandjaga, näiteks võib selle saada pereliikmelt või klassikaaslaselt.

„Nii kergesti kopsuklamüüdia ei nakka, et keegi läks korraks mööda ja köhatas. Nagu iga nakkuse puhul, haigestuvad kergemini ja põevad raskemalt nõrgema immuunsüsteemiga inimesed. Kindlasti jääb osa kopsuklamüüdia juhtumeid diagnoosimata, sest paljudel haigestunutest läheb see ise üle. Arvatavasti on lugejate hulgaski neid, kes on kopsuklamüüdia nii läbi põdenud, et ei teagi seda ise,” ütleb dr Elina Toim lõpetuseks.

Sugulisel teel leviv klamüüdia

Kopsuklamüdioosi esineb sagedamini, aga tüsistusi tekib sellest harva. Seevastu sugulisel teel levival klamüdioosil — mida esineb küll harvemini — võivad olla õige kurvad tagajärjed, kui haigusele ei saada õigel ajal jaole. See klamüüdia vorm võib kahjustada mitmesuguseid organeid ja põhjustada viljatust. Sageli avastataksegi haigus alles lastetuse uuringutel.

Erahaigla Fertilitas peaarst Ivo Saarma nendib, et 70 protsenti nakatunutest ei teagi, millal nad nakkuse said, sest haigus kulgeb sageli eriliste kaebusteta.

„Naistel võivad esineda natuke suurem voolus, tsükli- või urineerimishäired, meestel võib klamüdioos endast märku anda valulikkusena urineerimisel või ebamugavustundena kusitis, aga need nähtused mööduvad ning klamüüdiabakter võib organismis aastaid oma laastamistööd teha nii, et inimesel pole sellest aimugi.”

Suguliselt leviva klamüdioosi tunnused:
Naistel võivad esineda natuke suurem voolus, tsükli- või urineerimishäired, meestel võib klamüdioos endast märku anda valulikkusena urineerimisel või ebamugavustundena kusitis.

Kui haigus annab endast juba tuntavalt märku, ei pruugi selle avaldused puudutada sugugi mitte vaid suguelundeid. Sageli süüdistatakse liigesepõletikes meie kliimat, aga neid hädasid võib põhjustada ka klamüüdia, samuti võib klamüüdia vallandada silma- või suu limaskestade põletiku. Silmapõletikuga arsti juurde sattunu on mõistagi väga üllatunud, kuuldes, et on aastaid suguhaigust põdenud. Klamüüdiabakter, mis on andnud endast märku silmapõletiku kaudu, on jõudnud kindlasti kahjustada ka suguelundeid.

Saarma märgib, et mõnikord on patsiendid ka tunnistanud, et on aastaid kannatanud seletamatute kõhuvalude käes, otsimata arstilt abi. Kui neil siis ükskord lastetuse põhjust uurides klamüüdia leitakse, võivad munajuhad nii kahjustunud olla, et arstid saavad vaid vaevusi leevendada, aga aidata on juba raskem, lapse saamiseks jääb vaid kehavälise viljastamise võimalus.

Seepärast paneb dr Saarma naistele, eriti neile, kel veel lapse saamise soov, südamele: käige kord aastas naistearsti juures kontrollis, seal võetakse tavaliselt ka klamüüdia analüüs. Vähemalt paari aasta järel peaks end günekoloogile näitama kõik naised.

„Aastaid endas klamüüdiat kandnu, kes pole oma haigusest teadlik, nakatab paha aimata ka oma seksuaalpartneri. Kui klamüüdia on diagnoositud, peavad ravi saama kõik seksuaalpartnerid. Sugugi harvad pole juhtumid, kus naine küll ravib ennast, aga tema mees mitte, sest mehe analüüsid ei näidanud haigust,” räägib dr Saarma ja selgitab, et ühekordsel analüüsimisel ei tarvitseta haigustekitajat veel tuvastada, kuna see haigus on selline, et läheb suguelunditest sügavamale ja tekitajaid on raske kätte saada.

„Ei tasu riskida, et ma olen terve, mul pole ravi vaja. Partner võib selle, kellelt haiguse sai, pärast tema terveksravimist omakorda tagasi nakatada, kümnel protsendil juhtudest lähebki nii. Muidugi tasub kasutada kondoomi, kui suguelu on suhteliselt harv ja partnerid vahelduvad. Kui on püsisuhe, siis pole kondoom mingi vahend ka rasedusest hoidumiseks, suhe peab põhinema usaldusel,” leiab Saarma. „Ei saa kogu aeg mõelda, mis kõik võib juhtuda. Ja kogu aeg kondoomi kasutades jääksid lapsed üldse sündimata.” Arsti juures oma nakatumisest kuuldes on abikaasale truud naised väga ehmatanud ja meeste peale tohutu vihased. Saarma ütleb, et alati ei tasuks meest kohe süüdistama hakata, ta võis nakkuse saada juba kes teab millal ning mees ise ei tarvitse seda teadagi. „Kui palju siis on tänapäeval neid, kes abielluvad süütuna ja piirduvad ühe partneriga, kindlasti on enamikul enne abiellumist suhteid olnud,” märgib doktor.

Tervisekontroll on ainus viis haigusele jaole saada ja kui klamüüdia on avastatud, ei pea ennast vaevama mõttega, kust see on saadud, vaid keskenduma sellest lahtisaamisele. „Sageli esinevad mitu sugulisel teel levivat haigust koos, siis võib üks teise ära varjata. Näiteks trihhomonoos ja tripper käivad sageli koos, neid haigusi on tänapäeval õnneks üha vähem, aga klamüdioosi tuleb ikka ette,” ütleb Saarma.

Päriselt ei saa välistada klamüdioosi nakatumist ka mittesugulisel teel — kui puututakse kokku nakkuskandja kehaeritistega –, aga peamiselt nakatutakse Clamydia trachomatis’esse sugulisel teel, sest väliskeskkonnas hävib see tekitaja kergelt. „Kui klamüüdia on põhjustanud liigesehaigusi, siis ei kao liigeseprobleemid ka pärast klamüdioosist terveksravimist, sest juba tekkinud orgaanilised kahjustused ei taandarene. Teatud kergendust liigesehädadele klamüüdia väljaravimine siiski toob, sest põletikuprotsess peatub ja ägedad nähud taanduvad. Kui haigus on kaua kestnud ja seda on valesti ravitud, siis jäävad liigesed probleemiks ka tulevikus.

Nagu kopsuklamüüdiat, nii ravitakse ka sugulisel teel levivat klamüüdiat antibiootikumidega. Oluline on, et kui ravi on määratud, peetaks reeglitest täpselt kinni, muidu pole ravil mõtet,” rõhutab dr Saarma.

Eestis on haigestumus sugulisel teel levivasse klamüüdiasse sagedasem kui meie lähinaabritel, aga viimastel aastatel vähenemistendentsiga. Tervisekaitseinspektsiooni andmeil registreeriti 2001. aastal Eestis 4187 sugulisel teel leviva klamüüdia juhtumit, 2003. aastal 2972 ja 2005. aastal 2541 juhtumit.