“Kui liiga aeglaselt või liiga kiiresti talitlevat kilpnääret õigesti ja täpselt ravida, peaks haige ennast tundma sama hästi kui terve kilpnäärmega inimene,” ütleb endokrinoloog Marju Past.
Kuidas kilpnääre annab endast märku, kui temaga on midagi lahti?
Kilpnäärme talitlushäirete korral ei ole alati kindlaid tunnuseid, sümptomid on suhteliselt üldised, ebaspetsiifilised, ja võivad iseloomustada ka muid haigusi, näiteks väsimus, nahakuivus, juuste väljakukkumine või muu. Tihtipeale ei tulda algul selle pealegi, et need tunnused võivad märku anda kilpnäärmemurest.
Kas poomistunne ei olegi kindel kilpnäärmehaiguse tunnus?
Tarkades raamatutes kirjutatakse, et poomistunne on subjektiivne. Seda ei peeta kilpnäärmehaiguse tõeliseks tunnuseks ja seda seostatakse rohkem närvisüsteemiga. Kui aga kuulata inimeste kurtmisi, siis ebameeldiv või poomistunne kaelas kilpnäärmehaiguse korral ikkagi esineb, kuigi mitte kõigil kilpnäärmehaigetel.
Üldjuhul kui inimene ikka poomistunnet kurdab, siis tuleb teda kuulda võtta ja igaks juhuks kontrollida.
Kilpnäärmehaigus — krooniline põletik — on pärilik: sagedamini liigub see peres rohkem naisliini pidi, kuid kilpnäärmega on hädas ka mehi, nemadki ei pääse sellest alati.
Miks kilpnäärmemured kimbutavad juba väga noori inimesi?
Kilpnäärmehaigus võib olla kaasa sündinud, mistõttu uuritakse juba sünnitusmajas vastsündinute verd ka kilpnäärme suhtes. Millal pärilik haigus välja lööb, on iseküsimus. Kellel tuleb varem, võib-olla juba teismeeas; kellel hiljem või üldse mitte. Eks siin mängivad oma osa ka muud haigused, vigastused, viirused ja keskkonnamõjud.
Kilpnäärme krooniline põletik on autoimmuunne haigus. See tähendab, et ühel hetkel millegipärast organismile omaenda rakud ei meeldi. Nii on ka kilpnäärmega: talle ei meeldi iseenda rakud ja ta hakkab nende vastu välja töötama antikehi kas raku sisemuse või membraani vastu. Need antikehad on nagu killerid, kellele organism annab käsu rakke hävitada. Nii tekibki kilpnäärme krooniline põletik.
Veres saab määrata antikehad. Aga kui inimesel mingeid kaebusi ei ole, siis pole mõtet seda analüüsi kõigile teha — see läheks ka väga kulukaks. Meil ei ole teadmisega, et on krooniline põletik, midagi peale hakata, välja arvatud rasedad, kelle kilpnääret kontrollime.
Mis peale autoimmuunpõletiku võib kilpnäärme talitluse muuta liiga kiireks või liiga aeglaseks?
Võib olla ka väliseid mõjusid, näiteks kui radioaktiivne kiiritus rikub kilpnäärmerakke ja sellest tekib alatalitlus. Nii oli see pärast Tšernobõli tuumakatastroofi, kui tõusis ka kilpnäärmevähi esinemissagedus.
Alatalitlus võib tekkida siis, kui inimest on mõne muu haiguse tõttu kiiritatud või kui tema kilpnääre on ära lõigatud.
Aga kui vees või toidus on joodipuudus?
Joodipuudusega on teistsugune lugu. Kuigi kilpnääre võib suureneda ka alatalitluse korral, ei tähenda joodipuudus alatalitlust.
Kilpnäärme normaalne töö sõltub kolmest komponendist:
Joodipuudusest läheb kilpnääre suureks. Seda on silmaga näha, kui see suureneb väljapoole, aga vahel võib suureneda ka sissepoole. Kilpnäärme talitluse seisukohast sellel suurt vahet ei ole, see on rohkem kosmeetiline probleem.
Murdeeas suureneb tihti joodivajadus ja kilpnääre kipub suureks minema. Joodivajadus suureneb ka raseduse ajal. Tavaliselt on struumat, joodist tingitud kilpnäärme suurenemist, kõige rohkem just mägialadel, kus inimesed joovad liustikuvett, milles ei pidavat üldse joodi olema. Meie joogivesi väga joodirikas ei ole, aga väga vaene ka mitte.
Kuidas toituda, et joodipuudus ei kummitaks?
Rohkesti joodi on piimas, piimatoodetes ja munas — seetõttu ei tohiks unustada eriti lastele neid anda. Samuti saab palju joodi kalast, eriti merekaladest. Ka rohelised taimed, spargel- ja teised kapsad, annavad suhteliselt palju joodi. Sellepärast peaksid eriti teismelised sööma taimseid asju, mitte ainult rafineeritud toitu.
Ka merikapsas ise ja muud adrulised on head. Oleme soovitanud kasutada ka jodeeritud soola. Siin peab meeles pidama, et jodeeritud soolaga ei või keeta ega kuumutada — jood aurab ära.
Normaalselt süües peaks iga inimene joodiga hakkama saama, lisaks on olemas joodi- ja merikapsatabletid. Kui mõnede joodi sisaldavate ravimite pidev tarvitamine välja arvata, siis joodiliiga eriti karta ei ole. Liigne jood tuleb tavaliselt uriiniga välja.
Kuidas ravitakse kilpnäärme alatalitlust?
Alatalitluse ravi, õigemini asendusravi, on tavaliselt eluaegne: tabletist saab organism juurde kilpnäärmehormooni, mida temas on vähem, kui olema peaks. Kui tabletiga saavutatakse õige hormoonitasakaal, siis inimene peaks tundma end sama hästi, kui organism töötaks muidu normaalselt. Seda asendusravi võib piltlikult võrrelda nii: kui oled kodutöödega koormatud, on vaja koduabilist, kes teeb pool tööd ära. Ja kodu ongi täiesti korras.Miks südamearstid lasevad teinekord ka kilpnääret kontrollida?See on seotud südame rütmihäiretega. Sel puhul tehakse tavaliselt ära ka kilpnäärmeanalüüs, sest rütmihäirete taga võib olla mingi kilpnäärme talitlushäire. Võib olla ka nii, et kilpnääre saab liiga vähe või liiga palju rohtu, mistõttu tekib südame rütmihäire. Kui siis tabletiannus täpseks muuta, kaob ka rütmihäire.
Kui on kilpnäärme ületalitlus ja nii-öelda õitsev, kipub see tõstma vererõhku, eriti just ülemist. Siis on piltlikult öeldes selline olukord: keha käib nagu elektrijänes, süda klopib, üleni on soe olla, kogu aeg oled ärev — nii pole mingi ime, kui vererõhk on natuke kõrgem.Kas merevaigust pärlid aitavad kilpnäärmehädade korral?Ei aita — need on kaelas lihtsalt ilusad. Inimestel on kilpnäärmega seoses muidki uskumusi. Näiteks määrivad mõned joodi käe peale ja usuvad, et kui jood sealt plekki jätmata ära imendub, siis järelikult on joodipuudus — kilpnääre võttis kõik joodi naha pealt ära. Ka see rahvatarkus ei pea paika.
Loe ka, millised on kilpnäärme talitlushäirete tunnuseid, portaalist kodus.ee.
