Kilpnäärme krooniline põletik on autoimmuunne haigus. See tähendab, et ühel hetkel millegipärast organismile omaenda rakud ei meeldi. Nii on ka kilpnäärmega: talle ei meeldi iseenda rakud ja ta hakkab nende vastu välja töötama antikehi kas raku sisemuse või membraani vastu. Need antikehad on nagu killerid, kellele organism annab käsu rakke hävitada. Nii tekibki kilpnäärme krooniline põletik.
Veres saab määrata antikehad. Aga kui inimesel mingeid kaebusi ei ole, siis pole mõtet seda analüüsi kõigile teha — see läheks ka väga kulukaks. Meil ei ole teadmisega, et on krooniline põletik, midagi peale hakata, välja arvatud rasedad, kelle kilpnääret kontrollime.
Mis peale autoimmuunpõletiku võib kilpnäärme talitluse muuta liiga kiireks või liiga aeglaseks?
Võib olla ka väliseid mõjusid, näiteks kui radioaktiivne kiiritus rikub kilpnäärmerakke ja sellest tekib alatalitlus. Nii oli see pärast Tšernobõli tuumakatastroofi, kui tõusis ka kilpnäärmevähi esinemissagedus.
Alatalitlus võib tekkida siis, kui inimest on mõne muu haiguse tõttu kiiritatud või kui tema kilpnääre on ära lõigatud.
Aga kui vees või toidus on joodipuudus?
Joodipuudusega on teistsugune lugu. Kuigi kilpnääre võib suureneda ka alatalitluse korral, ei tähenda joodipuudus alatalitlust.
Kilpnäärme normaalne töö sõltub kolmest komponendist:
- kilpnäärme enda rakkudest
- keskusest ajus, mis vaatab kilpnäärme töö üle
- joodist, mida läheb tarvis hormooni tootmiseks.
Joodipuudusest läheb kilpnääre suureks. Seda on silmaga näha, kui see suureneb väljapoole, aga vahel võib suureneda ka sissepoole. Kilpnäärme talitluse seisukohast sellel suurt vahet ei ole, see on rohkem kosmeetiline probleem.
Murdeeas suureneb tihti joodivajadus ja kilpnääre kipub suureks minema. Joodivajadus suureneb ka raseduse ajal. Tavaliselt on struumat, joodist tingitud kilpnäärme suurenemist, kõige rohkem just mägialadel, kus inimesed joovad liustikuvett, milles ei pidavat üldse joodi olema. Meie joogivesi väga joodirikas ei ole, aga väga vaene ka mitte.
Kuidas toituda, et joodipuudus ei kummitaks?
Rohkesti joodi on piimas, piimatoodetes ja munas — seetõttu ei tohiks unustada eriti lastele neid anda. Samuti saab palju joodi kalast, eriti merekaladest. Ka rohelised taimed, spargel- ja teised kapsad, annavad suhteliselt palju joodi. Sellepärast peaksid eriti teismelised sööma taimseid asju, mitte ainult rafineeritud toitu.