Kuidas tavaline vitamiin gripisurmast päästis
Lugu ise on lühidalt järgmine.
Uus-Meremaa farmer veetis puhkust Fiji saarel, kui haigestus mingisse gripilaadsesse viirusesse. Tagasi kodumaale jõudes oli ta juba väga haige. Esimene haigla, kuhu ta paigutati, ei suutnud teda ravida ning ta saadeti edasi Aucklandi haiglasse, kus selgus, et on tegemist seagripiga. Asi läks üha hullemaks, kuigi katsetati nii Tamiflud kui antibiootikume. Sugulane võttis ühendust dr Levyga USAst, tema vahendusel ja läbi mitmete heade inimeste leiti abistajad Uus-Meremaalt. Perekond nõudis, et haigla katsetaks ka veeni süstitava vitamiin C lahusega, kuid haigla keeldus. Patsiendi olukord läks üha hullemaks — tema kopsud enam iseseisvalt ei töötanud, toideti sondi kaudu. Haigla teatas, et nemad enam midagi teha ei saa ja “juhe tuleb seinast tõmmata”. Perekond keelas seda tegemast, kuniks ka viimane võimalus pole ära proovitud. Haiglale tuli avaldada õige suurt survet, et intravenoosset vitamiinisüsti ikkagi lubataks teha. Lõpuks seda lubati, kuid teatati ühtlasi, et kui reedeks tulemusi pole, siis …
Kõigi üllatuseks hakkas patsient paranemise märke ilmutama juba teisel ravipäeval ehk kolmapäeval. Teisipäeval oli doosiks 25 grammi vitamiini C neutraalset lahust veeni tilgutatuna, kolmapäeval sama, kuid kaks korda päevas.
Aga maks ja neerud?
Järgmine takistus ilmnes koos järgmise spetsialisti ilmumisega, kes tuues ettekäändeks neerude ja maksa halva olukorra, tahtis vitamiiniravi taas peatada. Patsient oli juba paremas olukorras ja ta toimetati kodule lähemal olevasse haiglasse. Seal suhtuti vitamiiniravisse mõistvamalt, kuid ravi jätkamisest sellegipoolest keelduti. Läks vaja tunnustatud advokaadi sekkumist, et haigla ikkagi ravi jätkaks. Seda lõpuks tehtigi, kuid tunduvalt madalamate doosidega, kui vaja oleks olnud. Lõpuks õnnestus siiski haiglat veenda õige doosiga ravi jätkama. Patsient paranes täielikult. Haigla personal olevat olnud hämmingus.
Kui see oleks üksikjuhtum, siis poleks see ehk piisavalt usutav. Kuid lugedes nüüdseks manalamehe dr Robert F. Cathcarti materjale (vt. www.orthomed.com/titrate.htm) ja toetudes enda kogemustele võin öelda — sellel asjal on mõte sees. Loomulikult pole see kõigi haiguste universaalne ravim, nagu viidatud materjali lugedes ehk mingil hetkel tunduda võib.
Ära seda kodus proovi!
Puhast, konservantideta ja lisanditeta vitamiin C lahust võib rahulikult ja ülisuures kontsentratsioonis kaks-kolm korda nädalas veeni tilgutada küll — tähtis on, et lahus oleks reaktsioonilt neutraalne ja muidugi meditsiiniliselt steriilne. Neutraliseerimata lahus “kõrvetab” veenid ära ja mittesteriilse lahusega viite nakkuse otse veeni — ärge seda kindlasti ise ja kodus katsetama hakake! Ja neerud peavad kindlasti korras olema.
Haiglas veenisüstitavat vitamiinilahust nõudes jooksete tõenäoliselt peaga vastu seina — arstide suhtumine sellisesse ravisse on siin samasugune kui igal pool mujal –äärmuslikult umbusklik. Parimal juhul õnnestub ehk kedagi ära rääkida, et süstitaks ampullis saadaolevat lahust, kus on poole grammi jagu vitamiini C. Suurte dooside jaoks see siiski ei sobi — abiainete tõttu. Kuid midagi saab siiski teha — dr Cathcart kirjeldabki sellist meetodit. Teatavasti mõjuvad suured doosid vitamiini C suukaudselt sisse võetuna ühel hetkel lahtistavalt.
Haige talub tervemast enam
Erinevatel inimestel on kõhulahtisuseni viiv hulk erinev. Huvitav on, et lapsed ja täiskasvanud taluvad haigena kordi suuremaid vitamiin C annuseid ilma igasuguste kõrvalnähtudeta, kui nad seda tervena kannataksid. Cathcarti järgi talub 80% täiskasvanutest 10–15 grammi (mitte milligrammi!) puhast vitamiini C, kui see on lahustatud pooles klaasis vees ja jaotatud nelja portsu, mis võetakse sisse 24 tunni jooksul. Seda doosi võib järgmisel päeval proovida suurendada näiteks 30 grammini, kuid siis tuleb see ööpäeva peale ära jagada kuueks portsuks. Kui kõht lahti läheb, siis on ülemine piir käes ja doosi tuleb vähendada.
