Libisesin, kukkusin, ärkasin — kips
Niineväli nendib, et muidugi on lihtne soovitada proovida olla ettevaatlik — eks me kõik proovime! –, kuid sellest hoolimata võib ikka ühel hetkel ennast tänaval siruli leida, silme ees must ja jalas väljakannatamatu valu. Võib soovitada ka ilmale vastavad, libisemiskindla tallaga saapad valida, aga mida sa nii väga valid, kui raha vähe ja kvaliteetsed jalatsid on enamasti ikka kallimad. Siiski: enda ettevaatus on ainus, mida saab teha kukkumise ärahoidmiseks, leiab Niineväli.
Traumapunkti arstid ei pea aknast välja vaatamagi ega ilmateadet kuulama — tänavate jäätumine on traumapunkti töös kohe märgata. Kukkumiste tõttu satuvad arsti juurde eelkõige vanemad inimesed, noorte rida on sportides või vägivalla tõttu saadud traumad. Kukuvad nooremadki, aga eakamate inimeste luud on hapramad ja murduvad kergemini.
Mida siis teha, kui leiad ennast kõhuli keset tänavat? Niineväli ütleb, et kui ei saa jalale astuda, siis on selge, et peab kas kiirabi kutsuma või laskma ennast traumapunkti viia. Sama lugu on siis, kui jäse on deformeerunud, näiteks märkate, et käsi on kõveraks läinud.
Valu on vigastuse mõõt
Novak soovitab käituda sümptomite järgi, mitte selle järgi, kuidas tundub — kas on tegemist luumurruga või mitte. „Sõna „luumurd“ toimib maagiliselt. Kui öeldakse, et murdu pole, siis arvatakse, et tühiasi. Aga tegemist võib olla ka raske liigese- või sidemete kahjustusega,“ räägib Novak. „Mõõduks, mille järgi käituda, on valu — kas suudetakse iseseisvalt liikuda — või jäseme deformatsioon.“
Arstid ei soovita pärast rasket kukkumist kangelast mängima hakata ja valu trotsides iga hinna eest ennast ise koju vedada. „Palutakse naabergi appi, suure vaevaga tassitakse kannatanu viiendale korrusele. Vigastatud jäse läheb aga järjest rohkem paiste ning alles siis, kui valu muutub väljakannatamatuks, kutsutakse kiirabi ja tassitakse vigasaanu raamiga välja tagasi,“ kirjeldab Novak. „Sellist mõttetut käitumist tuleb ette. Kui inimene on tänaval kukkunud ja tunneb, et suudab liikuda vaid suure valuga, siis pole mõtet kutsuda teisest linnast poega autoga, vaid valida ise telefonil 112. Niisugused juhtumid on kiirabi töö.“
Teine küllalt levinud käitumisviis on Novaki kogemuse järgi selline, et istutakse pärast traumat kodus, aga tuttavad muudkui räägivad, et küllap on tegemist luumurruga, ning see teadmine puurib hinges seni, kuni lõpuks kell 3 öösel otsustatakse traumapunkti minna, et tuvastada, on siis murd või mitte. Kui juba nii kaua oodati, oleks võinud hommikuni kannatada ja polikliinikusse minna, leiab Novak.
Teinekord kaebavad patsiendid, et iga arst kasutab sama trauma kirjeldamisel ise termineid: näiteks, et traumapunktis öeldi, et põrutus, aga perearst ütles, et mõra. „Kui on ilmselge murd, siis ei eksi keegi. Kui pilt on kahtlane ja arstid arvavad erinevalt, siis on lahkarvamused tavaliselt meditsiinilistes detailides, mis ei mõjuta asjade üldist käiku,“ selgitab Novak. „Näiteks mõra ongi tegelikult murd. Ükskõik, milline on diagnoos, ravi on selliste traumade puhul sarnane. Ei tasu oma tähelepanu keskendada sellele, et üks arst ütles nii ja teine naa.“
„Olgu tegemist põrutuse, väänamise või murruga, esimestel päevadel on vaja hoida haiget saanud kohal midagi külma: jääd, lund või märga rätikut,“ soovitab dr Niineväli. Veresooned tõmbuvad külma käes kokku, turse väheneb, siis on ka valu väiksem. Kui määrida, siis Fastumi geeli, Ibumetini geeli või Dolgiti salviga. Apteegist tasub küsida valuvaigistava komponendiga salve. Spordisalve, mis teevad soojaks, ei tohi selliste traumade järel kasutada.
Samuti ei tohi panna haiget saanud kohale viinakompressi, sest viin on ise juba 40 kraadi, ka külmana. Paljudel inimestel on sügavalt juurdunud arvamus, et viin aitab igal elujuhtumil. Sageli peavad arstid kuulma patsientidelt: „Läksin koju, tegin kohe viinakompressi, hommikuks oli käsi aga täiesti sinine.“ Asi polnudki iseenesest võib-olla hull — luud olid terved, natuke väänamist või põrutust, aga veresooned läksid viinakompressiga laiaks, eriti kui veel kilet peal hoiti. Muidugi on siis hommikuks sinine ja paistes, selgitab Niineväli.
Silmas tuleb pidada ka seda, et kannatanud jäsemele ei tohi anda suurt koormust, mitte tatsuda selle jala peal. Õlg küll valutab, aga iga päev proovin: ehk juba liigub — nii ei peaks küll käituma, õpetab Niineväli.
Kui jäse vajab lahastamist ehk liikumatuks tegemist, siis on see arstide töö, seda ei tasu ise kodus tegema hakata, panevad traumatohtrid inimestele südamele. Lihtsamate luumurdude aktiivseks raviks — kuni luu kasvab kokku, kuni kips on peal — kulub kuu-poolteist, oleneb näiteks patsiendi east. Pärast kulub sama palju aega veel taastumisele: võimlemine, elekter- ja magnetravi jmt. „Kipsi mahavõtmine ei tähenda kohe terveks saamist,“ lausub Niineväli.
Luumurd lööb elurütmi sassi
Luumurru puhul tuleb paraku arvestada, et tavaline elurütm on täielikult sassi löödud, aktiivsest tegevusest tuleb eemal olla. „Jäävad ära nii Egiptuse-reisid kui ka autojuhtimine,“ märgib Novak. Töötavad pensionärid on mures olnud, et võivad selle aja jooksul oma kohast ilma jääda, ei taheta haiguslehtegi võtta, palutakse sõbrannal töö ära teha.
„Mõne murru puhul, eriti kui patsient on eakas, peab aga ütlema, et hea, kui poole aastaga korda saab, põhiline, et ei jääks invaliidiks, et saaks edasi elada iseseisvat elu, et saaks käima, et ei jääks voodihaigeks. Tänapäeval on küll head operatsioonimeetodid, pannakse kunstliigeseid, aga tulemus oleneb ka sellest, kuidas patsiendi seisund võimaldab seda operatsiooni teha. Osteoporoosihaigel võib luu olla nii nõrk ja hõre, et proteesi ei saagi panna,“ räägivad tohtrid.
Libedal kukkudes pole viga saavateks kehaosadeks üksnes jäsemed. Oleneb sellest, kuidas kukutakse, millist piirkonda põrutatakse. Võib saada näiteks ka neerutrauma. Harvad pole juhud, kus jalad libisevad ette, inimene kukub horisontaali, kuklaga vastu maad, nii et vigastab aju. Võib tekkida koljusisene verevalum, koljuluu murd, võib ka kaelalüli murda, ka surmajuhtumid on selliste kukkumiste tagajärjel võimalikud. Haavu tuleb talvel libedaga kukkudes harva ette — paks riietus kaitseb, aga oleneb ka, kuhu kukutakse, kas seal pole kusagil teravat nurka.
Traumapunkt pole teeninduspunkt
Novak tahab inimestele südamele panna, et ei tasu mõelda, et traumapunkt on mingi teeninduspunkt, kuhu tullakse ja nõutakse seda või teist teenust ja kiiresti. „Traumapunkt on koht, kus inimesed saavad esmaabi. Teatud tundidel võivad olla järjekorrad. Ette võetakse raskemad haiged, mitte eespool seisjad. Jutule pääsemise kiiruse määrab patsiendi seisund, vigastuse iseloom. Selline on traumapunkti töö eripära. Ei maksa ka arvata, et varem tegeldakse sellega, kes on kiirabiga toodud.
Traumapunkti ülesanne on anda vigastuse korral kiiret abi. Muude soovide jaoks on teised arstid alates perearstidest kuni tasuliste vastuvõttudeni, kuhu võib minna erinevaid teenuseid ostma ja nõudma. Traumapunkti ressursid on piiratud: töö on kiire, abivajajaid palju, abistajaid vähe. Tehakse vaid vajalikku,“ tõdeb Novak. Mõnikord juhtub just vanemate patsientidega, et nad on traumapunktis osutatud abi eest nii tänulikud, et unustavad küsida vajalikke asju, mida edasi teha. Kui abikaasa uurib kodus, mida öeldi, ilmneb, et kõik on meelest läinud. Doktor Novak soovitab juhtnöörid üles kirjutada: millist salvi soovitati, kuhu ja millal tagasi tulla jne. Kahju on, kui inimesed tulevad hoopis valel ajal või valesse kohta tagasi, seiklevad mööda valesid kabinette.
JÄTA MEELDE:
- trauma korral kutsu kiirabi — 112
- pane kannatada saanud kohale midagi külma
- viinakompressi ei tohi kasutada, see teeb asja ainult hullemaks
- ära koorma viga saanud jäset
