Minu hambalugu: lõputud seiklused breketitega
Pole mul ükski arsti valesti hammast puurinud ja pole ma liimiga hammast pesnud, kuid minul on olnud hoopis teistmoodi seiklused seoses hammastega. Breketid. Kolm aastat tagasi otsustasin panna breketid. Sellega algaski mu kannatuste jada…
Esimesel tunnil pärast paigaldamist ma lihtsalt nutsin, sest see traat jooksis looklevalt, täpselt sama looklevalt kui minu ilus looklev hambumus. Suu oli justkui metalli täis ja toidud ei mahtunud suhu ära… Tund aega pärast seda tuli avastus, et hambad on väga-väga hellad. Praegu tundub mulle makaron keedetult pehme ja väga näritav, kuid siis sõin makarone juba väga kaua, pealegi läksid need kõikjale vahele ka veel. Kaalule muidugi mõjub värskendavalt, kuid kaaluga polnud mul probleemi ei siis ega nüüd.
Suur oli õudus, kui hakkasin taipama, et kevadel vastu suve tekivad esimesed grillid ja lihaisu oli meeletult suur. Selleks, et üldse liha maitset suhu saada püreestasin kõik oma liha pudiks nagu titt. Eredalt on ka meeles, kuidas hiljem kui juba alumised breketid ka peal olid, porgandit julgesin närida ja kuidas ühe breketi ilusti alla närisin, nii umbes toona 700 krooni puhtalt kõhtu. Või siis, kui pidi kandma neid kummsikuteid. Need jätsid kohati efekti, et ila ripub suus. Pidin ühele pisikesele kutile rääkima, kuidas need pole mul RAKETID suus ja kuidas mul tegelikult ila ei tilgu.
Meenub, kuidas vahel kummisikuteid kandes siis suure naeruga, need suus purunesid panid litaka vastu põske. Kus see oli alles valu! Ja eks neidki sai sinna kõhtu neelatud paljusid kordi, ilma et ise oleks arugi saanud. Ei tasu ka mainimata jätta, kuidas sinna igasugused asjad vahele jäid, maitseained jne. Peegel pidi kogu aeg käepärast olema!
Kõige eredam mälestus on mul aga nende eemaldamisest, kuidas need võeti ära ja mul olid äkitsi nii sildedad hambad, keel käis koguaeg hammastest üle. Usun, et too päev olin küll ilmatult õnnelik. Nii õnnelik, et suvalisest autost mööda minnes vahtisin küljepeeglist enda hambumust, ise üldse mitte mõeldes, et keegi võiks autos olla. Meesterahvas klõpsas autoakna lahti ja hüüdis et hei, kena naeratus. Pisut oli nagu piinlik, kuid enam ei olnud üldse piinlik oma hambumuse pärast, sest see on nüüd laitmatu. Pärast seda läksin ja ostsin endale peegli, terve tee Tartust Tallinnasse istusin bussis ja imetlesin enda hambaid. Kõrvalistujad vaatasid ehk veidi imelikult, aga no tegelikult oli, mida imetleda ka ju!
