Noore naise karm õppetund: "laenasin" isa rahakotist, et pidudel joomas käia, kuni ühe valusa hommikuni..
Abituriendile polnud koolis kohalviibimine väga tähtis ja kuna olin akadeemiliselt küllaltki eeskujulik, tulid ka õpetajad nii palju vastu, et piisas vaid kontrolltööde äravastamisest. See omakorda andis mulle ka palju vaba aega, millega ei osanud ma otseselt midagi peale hakata. Koguaeg oli igav. Nii faking igav!
Hakkasin küllaltki palju väljas käima. Nädalavahetus algas tavapäraselt juba kolmapäeva õhtul ja venis teinekord lausa esmaspäeva hommikuni välja. Pidutsesin Shootersis ja pidutsesin Illukas, aeg-ajalt sattusin ka Rüütli tänavale ja sealsetesse baaridesse. Mingil momendil sain aru, et selline trallitamine on päris kallis lõbu ja oma (tegelikult täitsa kopsakast) taskurahast ma neid lõbuõhtuid üleval pidada ei suuda. Õnneks vedeles isa rahakott õhtusel ajal alati elutoas kapiäärel ja ta isegi ei märganud, kui sealt jälle kahekümnene või viiekümnene näpatud oli. Selline omavoliline tagasimaksekohustuseta laenamine muutus minu jaoks täiesti normaalseks, sest vahele ma kunagi ei jäänud.
Mulle see elu meeldis. Mulle meeldisid need siidrid ja mulle meeldisid need kokteilid ja mulle meeldis, milliseks ma muutusin, kui kolm jooki naha vahel oli. Ma nautisin ka seda meeste tähelepanu, mida püüdsin eriti hästi, kui needsamad joogid julgestuseks sisse olid kallatud. Ma meeldisin neile kõigile. Päris täpselt ma ei tea, kas tegelikult meeldis neile päris mina või pakkus neile rohkem huvi see ülemeelik ja alati purjakil seltskonnahing Kati. Igal juhul leidsin end umbes pooltel õhtutel uute meestuttavatega nende kodus toimuvatelt aftekatelt — kusjuures ei käinud ma tiiba ripsutamas, nagu tavalised üheööliblikad, vaid lihtsalt nautisin tähelepanu ja seda piiritusest läbiimbunud ajaveetmisvormi.
Ühel õhtul peo lõppedes otsustas järjekordne seltskond edasi minna ühe noormehe koju, kuhu ka mind kaasa kutsuti. Loomulikult olin ma käpp ja pidu jätkus seal. Jõime rohkelt rummikokse ja tundsin ennast väga vabalt. Mingil momendil hakkas mul paha. Ikka kohe räigelt halb. Läksin magamistuppa pikutama ja jäin sinna magama.
Ärkasin hommikul selle peale, et keegi tõmbas mingi arutu rohmakusega akna eest kardinad ja kõndis minema. Kõrvaltoast oli kuulda naermist ja kõiki muid joomisele viitavaid helisid. Pea lõhkus niigi ja sellele ei aidanud kaasa ka aknast sissepressiv ere valgus, mis mu silmadesse, nagu nuga, sisse üritas tungida. Tõstsin pea padjalt ja mu alakõhust käis läbi lõikav valu. „See ei ole ju võimalik, et neist keegi mulle liiga tegi, nad olid kõik nii vahvad..“ mõtlesin. Tundsin, et midagi on mu ladyparts’idega valesti ning kuna ma isegi ühtegi nime eelmisest õhtust meelde ei jätnud, tahtsin sealt lihtsalt ruttu sääred teha. Püsti tõustes vaatasin korraks voodit — linad olid ju puhtad. Tõmbasin riided selga ja mõtlesin, et no vaevalt neist keegi mind ikka vastu tahtmist (või minu teadmata) puutus. Elutoas valitses vaikus selleks hetkeks, kui läbi toa esikusse kõndisin. Viskasin tennised kiirelt varba otsa ja läksin koju.
Päeva peale ei läinud mu kõhuvalu üle ja otsustasin ennast arstile näidata. Lihtsalt nii igaks juhuks. Rääkisin oma kahtlustest stoilise rahuga ja uskusin, et arst annab mulle lihtsalt soovituse pöörduda günekoloogi poole mingisuguse üldise „naisteprobleemiga“. Mulle jahmatuseks kinnitas aga arst mu kahtlusi ja ütles, et tõepoolest on mind kuritarvitatud. Kellele ma ette jäin? Mis ma valesti tegin?
See hetk seal arstikabinetis oli minu klõps. See moment, kui sain aru, et minuga oleks võinud juhtuda midagi veel jäledamat — ma ei rääkinud sellest ei sõpradele ega ka vanematele, sest mul oli häbi. Oma alkoholilembuse jätsin ma tol päeval sinnasamma arstikabinetti ja pärast seda pole ma ennast purju joonud. See oli küll lühike periood tervest mu elust, aga siiani kõige valusama õppetunniga.
