Olematu ülekaalu hirmus
Olen kaalunud elu jooksul vähem ja rohkem. Mis puutub kehakaalu, siis “vähem” julgustab mind rohkem. Kui olen saledam, siis tunnen end ilusa ja võimekana. Kaaludes rohkem, tundun endale kohmakas ja inetu. Teised ei pruugi üldse tähele panna neid mõnekiloseid kaalutõuse ja -kaotusi. Ise tajun vahet väga selgelt.
Ilmselt ei kujutanud ema ette, millise kolli ta mu sees kasvama pani.
Mida ma oma kehast arvan, milline kehakaal tundub mulle ideaalne, kui palju ma kaalun ning kuidas teised minusse suhtuvad — need on kõik eri asjad. Võin keset ööd unetuna avastada, et tagumik on liiga suur, ja siis tuleb ennast kergendada. Magu tühjendada.
Mis sest, et sõin päeval vaid kapsa-krevetisalatit ilma kastmeta, jõin vett ja kolm tassi suhkruta kohvi. Tean ju küll, kui vähe see toit kaloreid sisaldab, kuid olen hakanud vihkama täiskõhutunnet. Ka vesi võib olla liiga rõhuv…
Hindan kehakaalu tähtsust ilmselgelt üle. Kaks kilo siia-sinna ei tee mind ju paremaks või halvemaks inimeseks. Seda enam, et need kaks kilo jäävad minu puhul nii ehk naa alati alla 60 kilo.
Ometi muutub enesehinnang järsult madalamaks, kui tunnen, et püksivärvel pigistab vale koha pealt või et pluus ei istu nii hästi kui mõni nädal tagasi.
Kui mulle tunduvad püksid hommikul kitsad, siis võin juua terve päev vaid vett. Õhtul tundub ikka, et olen lootusetult paks ning midagi ei saa muuta.
Ostan kilo jäätist ja söön ära. Lisaks pakk küpsiseid ja mõni võileib. Siis laman, tunnen, kuidas ma ei mahu öösärki ning pean ennast saledamaks oksendama.
Kergendus on alati segatud süütundega. Tunnen end halvasti, sest ei suutnud söömis- ja oksendamissööstu tagasi hoida. See nõiaring käivitub alati, kui muutun liiga ärevaks.
Vahel olen tubli ja suudan end kontrollida. Suudaksin ma kontrollida ka kehakaalu, jookseks kõik muu ise õigetesse rööbastesse.
Mu elukaaslane ei tea, mis minuga toimub. Ma pole julgenud talle öelda. Ema teab, aga kui talle rääkisin, siis sõimas ta mind värdjaks ja hulluks. Seda, et kõige taga võib olla tema enda manamine, ta ei tunnista. Ütles lihtsalt, et ega ta seda tõsiselt mõelnud.
Pärast sellist tagasisidet on raske end avada. Paar sõbrannat siiski teab. Oleme pidanud koos dieete ja läbinud kodus kaalulangetamise programme. Aga ma ei saa minna ravile, sest ei julge tunnistada, et vajan abi.
Kui inimene tunneb end oma kehas halvasti, siis kannatab kindlasti ka tema seksuaalsus. Lähen lähedust tajudes krampi, sest ebakindlusest tingitud häbitunne varjutab kõik positiivsed tunded. Alles jääb ebamäärane “pooltunne”, millest pole mõtet täit naudingut lootagi.
Minul ja mu elukaaslasel pole õnnestunud lapsi saada. Arvasin, et rasedus ehk raviks mind, kuid juba kaks katset on ebaõnnestunud. Arstid ütlesid, et tegemist on kergesti ravitava hormoonihäirega. Praegu võtan pille ja hoian uue rasestumisega vahet. Raseduste katkemine lükkas liikvele enesesüüdistuste uue laviini.
