Päikesevann


Päikesevann

Allpool sellest, kuidas mõisteti ja suhtuti 60 aastat tagasi päikesevannidesse. Teave on pärit lühendatud kujul kunagiste Tartu Ülikooli õppejõudude A. Paldrocki ja A. Audova 1931.a koostatud terviseraamatust “Loomulik ravimisõpetus”.

Päikesevann on niihästi õhu- kui päikesevalgusevann, sest tema puhul avaldab kehale mõju ka õhk oma liikuvusega jne. Päikesevann mõjub märksa tugevamini kui õhuvann ja tihti enam-vähem nõrgendavalt. Haigeil on tarvis seepärast olla päikesevanniga ettevaatlik, kõige kohasem on isegi asjatundlik arstlik järelevalve.

Kergesti ärritatavad erutatud isikud tohivad võtta päikesevanni ainult suurima ette vaatusega ja sedagi ainult mõni minut, iseäranis alul. Soonkonna häiretega isikud, vasomotoorikud, kellel juba küürutamisel veri päehe tungib, ei tohi otseselt päikesevanne võtta, eriti kuuma ilmaga. Nad katkestagu kümblus otsekohe, nii pea kui tärkab rahutus ja erutatud olek. Tugevamad ja karastatud isikud võivad päikesevanni võtta täiesti alasti. Ent isegi tugevaile ei ole soovitatav viibida millalgi kuumal päikesepaistel üle ¾ tunni. Kui on ilm kuum, õhk vaikne, tuuleta, nii et keha hakkab higistama, siis on kurnav kaua viibida päikesepaistel.

Päikesevannide võtmise alul on tarvis ettevaatust. Keha olgu õhuvanniga, katmatusega juba harjunud. Mõned asjatundjad soovitavad esialgu viibida päikesepaistel terveni katmatu kehaga minutit 5 või üldse mõni minut 1-2 korda päevas, iga päevaga pikendades kümbluse aega 4-5 minuti võrra. Teised aga soovitavad algust teha üksikute kehaosadega.

Iga päevaga lastakse päikesekiiri suuremale pindalale.

Mis ühele hoopis paras, see võib olla teisele juba liig. Seepärast on õieti raske anda üldiselt maksvaid juhiseid. Järgneb päikesevannile juba esimesil päevil mõnutusi, haiglus, siis on põhjus vististi liialdamises või isiku liialt suures tundlikkuses, siis on tarvis suuremat ettevaatust.

Päikesevann on väga hea vahend mitmesuguste katarride puhul. Verevaesus, kahvatustõbi, rahhiit, skrofuloos, luu- ja nahatiisikus (kopsutiisikusel suure ettevaatusega), reumatism, kusihapu liigesepõletik, rasvtõbi, üldse kõige mitmekesisemad toitumise- ja ainevahetusehaigused on juhud, millal näidustatakse päikesevanne.

Nagu ikka liialdamine, nii ka liialdamine päikesevannidega mõjub kahjulikult, otse surmavalt, kui pigmenteerimata nahaga isik järsku hakkab viibima hommikust õhtuni päikese käes. Viibitakse päevitumata nahaga juba esimesel korral mitu tundi päikesepaistel, siis järgneb päikesepõletus, naha punetumine, valud ja villid. Vahest mõnegi öö ja päeva veedab ettevaatamatu nahavalude saatel, ent see on harilikult siiski ohutu ja möödub võrdlemisi kiiresti.

Päikesevalgus on väga väärtuslik vahend tervishoiul ka kasulik. Kõik sõltub tingimustest, olukorrast ehk oludest. Kõige paremgi asi pole kasulik igal tingimusel. Pärast mitmetunnist tööd võib maitsev roog olla väga kasulik, ent kui teda süüakse “söögi peale”, maiustamise otstarbel, siis on sest aina kahju.

****

Kuidas tundus? See on koht, kus aastakümned teaduse arengut polegi arstide sõnavõtte kuigivõrd muutnud. Tervise huvides ikka tasa ja targu, ülepingutamine oli ja on riskitegur.

Vaata ka: Päikeseblokaatorid 1

Päikeseblokaatorid 2

Solaariumid