Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi projekt “Vaktsineerimine — meie laste tervem tulevik” sai alguse 2013. aasta sügisel kuue arstiüliõpilase eestvedamisel koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi arstidega. Üheskoos koolitati välja 20 arstiüliõpilast, kes viisid läbi koolitusi erinevates Eesti perekoolides ning tervishoiu kõrgkoolides.

^{Sügis 2014: uus grupp usinaid arstitudengitest koolitajaid}

Kes kuuluvad teie vaktsineerimise töögruppi? Millega see töögrupp tegeleb?

Meie töögruppi kuuluvad valdavalt EAÜSi rahvatervise valdkonnas aktiivsed olevad arstiteadusüliõpilased, ent ka üks proviisoriõppe tudeng. Lisaks on mõned aktiivsed liikmed nüüdseks juba oma arstiõppe lõpetanud, kuid toimetavad ikkagi meiega koos ühise eesmärgi nimel.

Meie eesmärgiks on tagada meditsiiniliselt põhjendatud informatsiooni edastamine praegustele ja tulevastele lapsevanematele. Lisaks soovime tõsta tudengite endi seas teadmisi vaktsineerimisest ning aidata kaasa üldisele teadlikkuse tõusule rahvastiku seas. Oleme korraldanud mitmeid loenguid perekoolides, kus räägime tõenduspõhise info alusel vaktsineerimisest. Leiame, et sellise personaalse lähenemise teel saab lapsevanem oma muredele kohe vastuseid küsida.
Lisaks korraldame juba teist aastat ka tudengite gripivastast vaktsineerimist.

Milliseid vaktsiine imikutele praegusel ajal tehakse? Miks on see oluline?

Riiklikus immuniseerimiskavas vaktsineeritakse lapsi kokku 11 haiguse vastu. Eestis vaktsineeritakse B-hepatiidi, tuberkuloosi, rotaviiruse, difteeria, teetanuse, läkaköha, Haemophilus influenza, poliomüeliidi, mumpsi, punetiste ja leetrite vastu. Tegemist on eelkõige nakkushaigustega, mis võivad olla lapseeas ääretult ohtlikud. Läkaköha põdev imik võib vajada ravi intensiivravi osakonnas, mistõttu tuleb olla hoolas, et kõik beebi lähikondlased oleksid ise vaktsineeritud ja valmis vajadusel revaktsineerida, et tagada imikule turvaline elu, kuni ta saab ise oma esimesed vaktsiinidoosid. Paljude nende haiguste vastu puudub spetsiifiline ravi, mistõttu saab lapsele pakkuda vaid sümptomeid leevendavat ravi. Neil haigustel on aga kahjuks terve rida tüsistusi, mis võivad jätta lapsele kahjustusi kogu tema eluks. Näiteks võib mumpsiga kaasneva munandipõletiku tõttu poisslaps viljatuks jääda.

Millised on kõige levinumad vaktsineerimisega seotud müüdid? Kust need tekivad?

Kõige levinumad on kindlasti autismi ja MMR-vaktsiini ning autismi ja elavhõbeda seosed. Esimene neist sai alguse Suurbritannias kirurg Andrew Wakefieldi uuringust, mis avalikustati 28.02.1998. Autor väitis nägevat seost vaktsineerimise ning autismi tekkimise vahel. Antud uuringu tulemused on nüüdseks mitmete teiste uuringute, sh suuremate uuringugruppide poolt tühistatud. Seda tõestab lisaks seegi, et ajakiri Lancet võttis avaldatud artikli tagasi ning teadusmaailmas on selline samm üsna erakordne juht.

Palju on levinud müüte seoses elavhõbedaga. Nimelt kasutati vanasti vaktsiinides parema säilivuse tagamiseks tiomersaali, mis on elavhõbeda ühend. Kui ühest purgist mitu korda vaktsiine välja võeti oli oht, et vaktsiin infitseerus keskkonnast tulevate bakteritega, mistõttu vajas vaktsiin aineid, mis sellist olukorda väldiksid. Kui varem olid vaktsiinid nö ühes suuremas purgis, kust siis võeti ühekordseid doose välja, siis tänapäeval on vaktsiinid pakendatud juba kohe ühekordsete annustena. Elavhõbedaga seostatakse paljudes müütides vaimse arengu probleeme. Seda, et tiomersaal tõepoolest neid probleeme tekitaks, ei ole tegelikult tõestatud, ent kuna vaktsiine oli võimalik toota ka ühekordsete pakenditega, siis parema vaktsineerituse tagamiseks võeti tiomersaal vaktsiinidest välja. Seepärast on ka Eestis nii, et mitte üheski Eestis lastel kasutatavas vaktsiinis ei ole sellist elavhõbeda ühendit enam sees.

Müüdid levivad ka n.-ö. ühest majast teise: kuulatakse, mida sõbranna või naaber rääkis, isegi kui sellel ei ole mingit tõenduspõhist alust. Kuna immuunsüsteemi funktsioneerimine ei ole nii lihtsalt hoomatav, tekitab see inimestes ebakindlust ning kui kõrval skandeeritakse infot, mis on suupäraseks muudetud, ilma et sisu õige oleks, siis vahel jäädaksegi seda uskuma.

Perekoolides käivad loengutel lapseootel tulevased emad koos kaaslastega. Kui teadlikud on nad vaktsineerimisest? Millised on nende suurimad hirmud? Kas need on põhjendatud?

Hirmud on eelkõige seotud elavhõbeda ja MMR vaktsiiniga ning ei ole kindlasti põhjendatud. Siinkohal on hea jällegi mainida, et Eestis ei sisalda ükski laste vaktsineerimiskavas olev vaktsiin elavhõbedat.

Lisaks ei saa ükski meedik eitada, et vaktsiinil nagu igal teiselgi ravimil on omad kõrvaltoimed. Inimesed on võimalike kõrvaltoimete osas ära hirmutatud. Enamlevinud kõrvaltoimed ongi nutt ja rahutus pärast vaktsineerimist seoses süstekoha valulikkusega, võimalik on kehatemperatuuri tõus, süstekoha piirkonda tekkiv turse. Mõnede vaktsiinidega võib tekkida ka lümfisõlmede suurenemine või lööbelised muutused nahal, millede korral võiks pöörduda arsti poole sümptomite kontrollimiseks ning hindamiseks. Väga harv vaktsiinide kõrvaltoime on anafülaktiline reaktsioon, mida saab adrenaliini manustades tagasi pöörata. Seepärast ongi oluline teostada vaktsineerimised selleks ette nähtud kohtades meedikute kontrolli all. Kuna paljusid haiguseid ei ole inimesed ise näinud, ei oska nad hinnata ka nende raskust või ohtlikkust ning haiguskoormust peetakse madalamaks või vähem ohtlikuks, kui see tegelikkuses on.

Seega ei saa me öelda, et kõrvaltoimeid üldse ei esine. Vaktsiinid on selles mõttes nagu ravimid — mingid kõrvaltoimed olenevalt indiviidist võivad ikka esineda, küll aga on olulised proportsioonid. Vaktsineerimisvastased räägivad väga jõudsalt rohketest kõrvaltoimetest ning kogu info on suunatud hirmutamisele, kuid tegelikult statistikat vaadates avaneb hoopis teine pilt. Ravimiamet registreerib iga-aastaselt vaktsiinidega kaasnenud kõrvaltoimed (need võib leida siit: http://www.ravimiamet.ee/2014-aastal-laekunud-ravimi-k%C3%B5rvaltoime-teatised).

Lisaks räägitakse tihti vaktsiinvälditavatest haigustest kui millestki, mis ei ole lapsele üldse kahjulikud ning haiguste põdemine oleks justkui midagi väga leebet. Me oleme jõudnud tänu vaktsiinidele väga kaugele — enam ei veeda lapsed aega haiglas, kuna neil on poliomüeliidi viirusest tekitatuna lastehalvatus ning nad ei saa masinate abita hingata.

Vandenõuteoreetikud seostavad vaktsiine erinevate haigustega, näiteks autismi või halvatusega. Kas sellel väitel on tõepõhi all või on tegemist libainformatsiooniga, mis lihtsalt teadmatusest või hirmust ringi levib?

Igal müüdil on oma alge. Paljude müütide puhul mängib olulist rolli ajaline kokkulangevus. Näiteks, kui laps vaktsineeritakse ning seejärel jääb ta haigeks, on väga raske lapsevanemat veenda, et haiguse taga ei olnud vaktsineerimine, vaid mõni muu viirus, bakter, kellega laps oli kokkupuutes näiteks eelmisel päeval. Ajaliselt eelnes vaktsineerimine haigestumisele, mistõttu luuakse tihti vale põhjus-tagajärg seos. Lisaks on paljusid haiguseid enne teatud iga raske diagnoosida. Seepärast võibki jääda ekslik mulje, et autistlikud jooned tekkisid lapsel näiteks pärast vaktsineerimist, kuigi nimetatud haiguse ja MMR (leetrid-punetised-mumps) vaktsiini vahel pole seoseid leitud.

Kui palju olete kokku puutunud vanematega, kes isegi pärast loengul käimist ei nõustu oma last vaktsineerima?

Selliseid lapsevanemaid ikka on ja meie eesmärk on anda neile lihtsalt võimalikult täpset teavet. Meie tagasiside ankeetides tuleb neid lapsevanemaid, kes oma otsuse juurde jäävad, ikka aeg-ajalt esile.

Statistilistest suurustest rääkides osales meie loengutes 2015. aasta veebruarist juulini 213 inimest, kelle hulgas ei olnud ühtegi, kes ühtegi vaktsiini teha ei tahaks, kuid leidus 33 inimest, kes ei olnud veel seisukohta võtnud ning 22 inimest, kes soovisid mõne riikliku kava vaktsiinidest tegemata jätta. Vastajate seas on toodud mittevaktsineerimise põhjendusena välja valdavalt see, et laps kas haigestus külmetushaigusesse enne vaktsineerimist, mistõttu lükkus see edasi, vähem nimetatakse hirme müütide osas. Näiteks kartus, et B-hepatiidi vaktsiin sisaldab elavhõbedat. See on aga alusetu väide — B-hepatiidi vaktsiinis, mida Eestis kasutatakse, ei olegi kunagi tiomersaali sees olnud.

Millised on ohud, kui laps vaktsineerimata jäetakse?

Nii indiviidide haigestumine kui ka haiguste levik populatsioonis.

Kõige kurvem on, et enim kannatavad need lapsed, kellele on vaktsiinide tegemine nõrga immuunsüsteemi tõttu vastunäidustatud — näiteks keemiaravi saavad lapsed. Ja ka need lapsed, kes on veel liiga noored, et mõne haiguse vastu vaktsineeritud olla. Näiteks tehakse vaktsineerimine leetrite, punetiste ja mumpsi vastu lastele 1 aasta vanuselt. Kuni 1-aastaseks saamiseni on kõik need väikesed lapsed haigestumise eest kaitsetud.

Kas vaktsineerimine tuleks teie arvates kohustuslikuks muuta?

Pigem ei. Inimestel peaks olema vaba valik ja õigus otsustada enda ja oma lähedaste tervise üle. Siiski peaks otsus vaktsineerimise osas põhinema tõenduspõhisel infol. Internetis leiab palju infot, mis esmapilgul ehk jätab asjaliku mulje, kuid tegemist on bad science’ga. Ka peame arvestama, et vaktsineerimise osas on osadel inimestel vastunäidustused — näiteks varem esinenud anafülaktiline reaktsioon mõne vaktsiini või mõne selle komponendi osas. On ka teatud kroonilised haigused, mille korral kõiki vaktsiine inimesele teha ei saa.

Kuidas parandada tõepärase info levikut ja vähendada inimeste hirmu vaktsineerimise suhtes?

Eelkõige tuleks inimesed suunata tõenduspõhiste infoallikate poole. Näiteks www.vaktsiin.ee on lehekülg, mida haldab Eesti Infektsioonhaiguste Selts, lisaks on Terviseameti koduleheküljel eraldi nakkushaiguste sektsioon.

Inglise keeles on võimalik lugeda häid materjale ma ka WHO kodulehelt www.who.int, Euroopa kohta saab head statistikat ning infot ka Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse kodulehelt http://ecdc.europa.eu. Teadusartikleid lugedes tuleb suhtuda kriitiliselt ning hinnata, kes, kus ja mitmete inimeste peal on uuringu läbi viinud ja kas mingite kõrvaltoimete hulk on kontrollgrupis samaväärne. Kindlasti peaks endale selgeks tegema, et tegelik vaenlane on haigus, mille vastu vaktsiinid on toodetud.

Lõpetuseks saab kindlasti hirmu vähendada, tulles näiteks kuulama meie loengut, arutada mureküsimusi oma perearstiga või pöörduda nakkushaiguste arsti vastuvõtule ning seeläbi otsida enda muredele ja küsimustele vastused.