Raske haiguse seljatanud Helen Kirt: tihti öeldakse: „unustage minevik“, „alustage puhtalt lehelt“, aga mina enda puhul sellega ei nõustu

 (3)
Raske haiguse seljatanud Helen Kirt: tihti öeldakse: „unustage minevik“, „alustage puhtalt lehelt“, aga mina enda puhul sellega ei nõustu
Foto: erakogu

Innermind enesearengukoolituse asutaja ja hüpnoterapeut Helen Kirt on läbi elanud raske haiguse ning sõnab, et kui ta poleks sellel teekonnal käinud ja seda kõike kogenud, ei oleks ta täna see, kes ta on. “Mulle on olnud see teekond väga vajalik,” ütleb ta. “Oli aegu, kui küsisin hingelt: „Miks sa ometi sellise elu valisid…?“ Täna tean, miks ja olen selle eest piiritult tänulik.”

Kasvage iseendaks

Helen ütleb, et teda on sünnist saadik saatnud sund saada paremaks. “See polnud minu tahe, seda oli mulle õpetatud,” selgitab ta. “Täna sisemises tões tean, mitte “saada paremaks”, vaid “kasvada iseendaks” on mu teekond! Selleks, kes ma tegelikult olen. Siiras tänutundes.”

“Sund ei ole kunagi vaba tahe, see on emotsionaalselt vägivaldne, ennast hävitav, ennast teiste järgi sättiv. Hirmus elamine, et mind ei armastata,” räägib ta. Oma teekonnal on Helenil tulnud läbi käia mitmest takistusest, enne kui kasvas välja elutõde, et mitte saada paremaks, vaid kasvada iseendaks.

See on Heleni sõnul tema elu üks kõrgeimaid taipamise hetki ja kogemusi. “Tihti kuuleme, et meile öeldakse: „unustage minevik“, „alustage puhtalt lehelt“, siis mina enda puhul sellega ei nõustu. Ilma selle teekonnata, poleks ma täna see, kes ma täna olen. See on olnud osa minust, mingi hetke minaolemine. Saada paremaks ilma teadlikkuseta oleks enese eitamine,” on ta veendunud. “Alustada uuesti saab alati, kuid aktsepteerides seda, kes ma olen olnud, läbi erinevate minapiltide. Saada teadlikuks, kuid mitte samastuda.” Enamasti töötatakse sellega, et püütakse lahustada valukeha. Valukeha jääb alati alles, seda ei saa Heleni sõnul muuta. Oluline on omandada oskus, teadlikkus, et valukehaga mitte samastuda.

Seotud lood:

Ta ütleb, et kui ta poleks oma keerulisel teekonnal käinud, seda kõike läbitut ise kogenud, sellesse peresse sündinud, sealt elu alustanud, siis ei saaks öelda, et ta on täna see, kes on. “Mulle on olnud see teekond väga vajalik ja olen väga tänulik selle eest. Kui valu pöördub tänutundeks, siis on õppetund omandatud,” ütleb ta.

Seega tahab ta tuua inimesteni elutõe — kasvage iseendaks, otsige ja küsige abi, kuulake, mida teile jagatakse. Pole vaja teha kõike nii nagu teised ütlevad, kuid tasub tunnetada ning oma kogemus saada. “Saage teada läbi enda kogemuse. Saage teada, kes ma ise olen, ise kogedes. Ainult läbi selle kui ma ise kogen, saan ma teada, kes ma tegelikult ise olen,” selgitab ta.

Helen ütleb, et tema lugu on olnud suhteliselt lootusetu või siis lootusega väga halvale elule. Pitseri on sellele pannud tervenemine ravimatust ja kroonilisest haigusest.

“Olen veendumusel, et haavandiline koliit ja mistahes soolestiku haigus (täpsemalt tegelikult seisund) ei ole n-ö kõhu haigus. See on aju, hirmu ja emotsioonide, valukeha st kannatuste haigus,” selgitab Helen, et kõik haigused on psühhosomaatilised. Kuniks ravitakse sümptomeid, mitte põhjuseid — tervenemist ei toimu. Ta ütleb, et teda aitas eranditult hüpnoteraapia. “Mõistsin seda alles hiljuti, kui tekkis väike „error“ ja võtsin arstiga üle mitme aasta ühendust. Keha küll andis kinnituse, et kõik on korras ja väike test on vaid tõestus… kuid siiski pidasin seda heaks võimaluseks ka kontrollides seda endale kinnitada,” räägib ta. “Kuigi sarnased ja justkui viitavad sümptomilaadsed nähud tekitasid hirmu, usaldasin ennast. Usaldasin ja kontrollisin.”

Aru tuleb tema sõnul ka saada sellest, et iga häire ei ole endine haigus. Monkey-mind on võimeline looma mida iganes. Iga keha on eriline, mõni koht on õrnem, vajab rohkem tähelepanu, teadlikkust ja hoolt. “See ongi ehe näide, et valukeha ei kao — ei peagi, see on olnud õppetund, elutee kogemus. Kui valuga mitte samastunda, oled sa sellest prii. Nii kasvab valu asemele tänulikkus,” selgitab ta.

Analüüsid kinnitasid Heleni sõnul, et valukeha on jäänud minevikku. Kuigi meditsiin vajab täielikuks tervenemise kinnitamiseks veel paar aastat. “Uuringud näitasid laiaulatuslikke arme (muuseas täpselt selliseid nagu enesehüpnoosis nägin), aga haavandeid ei leitud, tundemärke haigusest samuti,” kirjeldab ta. Tema sõnul on teinekord nii, et mõni kooslus: toit, emotsioon, füüsis, mõte viib teelt kõrvale. “Kas see on halb? Ei usu, aitab veel kord tugevadada sidet keha ja hinge ja meele vahel. Ja lõppeks on nii mu eelnevad kogemused, taipamised ja samad väärtuslikud „kohtumised ja puudutused“ mulle siis teejuhiks. Ma ei näe arstis arsti, vaid inimest, teekonnakaaslast. Ma ei näe „võõras“ kahtlust, pigem uut võimalikku kogemust. Kuigi on meditsiini ümber palju „müra“, saan jagada oma kogemusest, et iga asi omal ajal. Kui ma pole valmis ise vastutust kandma, ennast isetervenemisega toetama, siis kas meditsiinita võiks tagajärg olla fataalne, küsigu igaüks endalt ise. Teadlikkus ja vastutus on kõige aluseks.”

Hirmu eitamisest keha ei tervene

Hirmu eitada on lihtne, kuid keha sellest ei tervene. Luule Viilma on kirjutanud: „Te võite stressi eitada, aga keha jaatab niikaua, kuni Te seda ei vabasta. Keha ei vaja õigustusi, selgitusi, põhjendusi — ta vajab vabadust! Keha teab ainult ühte — kui stress on temasse võetud, siis ta peab seda uuesti ligi tõmbama, et tekiks haigus või mõni elukatsumus, millega seoses inimene järelduse teeb, et see on nimelt sellest stressist. Nii õpetab keha inimest.“

“Keha ei valeta kunagi! Tunded on alati õiged, mõtted valed. Kui me ei oska oma kehakeelt lugeda, siis keha näitab meile ühel või teisel viisil, kuniks mõistame,” selgitab Helen.

Tema terapeudiks kasvamise lugu saigi alguse otsimisest — toe, teadmiste, kogemuste, lugude, inimeste otsimisest. “Ma kohtasin sel teel erinevaid inimesi, taipamisi, aga ka takistusi. Ma kohtasin armast inimest, Toomast Õunapit, kellelt läbi kriya hatha jooga õpin ületama takistusi. Olin harjunud takistustest tagasi pöörduma. Nii teevad ka loomad hirmu, ehmatuse korral — mitte kunagi edasi, vaid tagasi. Ma usaldan ja loon oma kogemust,” räägib ta. Haigusest tervenemisel kasvas ta terapeudiks.
Helen ütleb, et tema teekonnal endani on tagasivaates olnud parimateks õpetajateks: hirm, süüdistamine ja süütunne, tasakaalutus, ebapiisavus, enesehinnagu puudumine. “Olin kasvanud elukestvas hirmus ja harjunud vägivallaga. Olin täielik pleaser ja tallalakkuja! Ja hirmust läbi imbunud olevus, et mitte öelda imbetsill!” ütleb ta. “Oma töös lähtun erakordsest lihtsusest, siirusest, empaatiavõimest, mille pärisin pärandiks käidud teekonnast.”

Ilma tugeva empaativõimeta, isikliku kogemuseta, teekonnata, taipamisteta, poleks ta enda sõnul saanud kasvada hüpnoterapeudiks.

Igaüks vastutab oma elu eest ise

Helen ütleb, et hüpnoteraapia aitab mõista näha tegelikkust, et vastutad oma elu eest ise. See aitab eristuda, leida emotsionaalne tugipunkt, sisemise jõu, taipamise ja teadlikkuse. “Tuuakse välja see haav, lubatakse sellel haavatavusel turvaliselt tõusta ja seejärel leida lahendus ja anda tööriist, et kui ma järgmine kord samasse kohta satun, siis ma saan oma väikesel minal haarata käest, pakkuda talle tuge, eristuda ja jääda iseendaks. Ma ei samastu enam oma sisemise lapsega, vaid oskan teda toetada, armastavalt. See on väga oluline,” ütleb ta. Hüpnoteraapia ja hüpnoosi ümber on keerlemas palju valeuskumusi, kui tegelikult on see väga võimas alateadvuse tööriist. Hüpnoteraapia võimaldab meil tavateadvusest mööda minna ja nii pääseda ligi allasurutud, peidetud, varjatud, moondunud emotsioonidele.

Helenile meeldib tsiteerida Luule Viilma “Ellujäämisõpetust”: meie kõik hirmud saavad alguse sellest, et mind ei armastata. “See hirm meis on nii tugev, seda seletab ka keha psühhoteraapia läbi ema ja lapse sümbioosi jne. Kuid see tunne, et „mind ei armastata!“ isegi kui see pole tahtlik… kui me võtame selle hirmu omaks, saame teadlikuks, näeme läbi, kogeme — siis saame selle vabastada ja seeläbi kasvada iseendaks,” selgitab ta, sest puudub hirm — ma pean olema selline nagu välismaailm minult ootab — muidu mind ei armastata! See hirm tuleb nii hirmule kui endale andestada, et saaks alata tervenemine.

Tänu kõigile, keda teel on kohatud

Helen ütleb, et on väga tänulik kõigile inimestele, keda ta oma teel on kohanud. Arstid, alternatiivmeedikud, ravitsejad, kogejad, nägijad, hoolijad, uued tutvused, puudutused. Eelkõige perekond, armsad lapsed ja abikaasa. “Need inimesed on eranditult kõik aidanud mul jõuda minu kogemusteni ühel või teisel viisil. Aidanud mul jõuda oma tõeni. Kuid tõde on muutuv. Tõde ei ole kunagi jääv. Ka see teadmine tuleks vastu võtta,” ütleb ta.

Haigusest tervenedes tuli tal õppida uuesti rääkima, mõtet edastama, sõnu meelde tuletada, arusaamu korduvalt muutma, tõdesid avastama. “Tore oli vahepeal unustada, kes ma olen ja kust ma tulen,” tõdeb ta.

Ta ütleb, et tema käest küsitakse tihti, et kas ta ei karda, et ta jääb uuesti haigeks? “Ma pean tunnistama, et ma olen põdenud seda hirmu ja sellega tegelenud ja tänaseks õnneks jõudnud sellesse kohta, kus ma saan vastata, et endale tuleb teadvustada, et ma ei ole enam see inimene, kellena ma toona tookord haigestusin,” ütleb ta. “Minus ei ole enam tegusid, ei ole enam neid mõtteid, minus ei ole enam neid emotsioone, neid valukehasid, mis minust selle köögivilja tegid… olin neli kuud voodihaige, hooldatav ja viis aastat elust täiesti väljas. Aga ma ei ole enam see inimene. Olen kasvanud iseendaks kas tagasi või edasi — sellel pole enam tähtsust.”

“Kui me ei julge olla terved, õnnelikud, armastada ja olla armastatud, siis me ei ela — vaid eksisteerime,” ütleb ta. Tema sõnul algab kõik otsusest — inimesena saab otsustada ja hiljem ümber otsustada.

Neli kõige olulisemat asja tervenemise jaoks:

  • Valeuskumused — Vaata üle, mida sa usud ja miks sa seda usud. Kes on sulle seda uskumust rääkinud, kelle tõde see on? Tasub kustutada kõik valeuskumused, sest valeuskumused käivitavad tunded, need omakorda mõtted ja mõtted juhivad meie tegusid.
  • Ohvritasandist väljatulemine — Ohvritasandile õnn, armastus ja tervenemine ei voola. See on kipsis olemine. Kui oled ohver, sa ei suuda ennast ise aidata ning sellelt tasandilt ei toimu tervenemist. Puudub otsus, mis tervenemise protsessi käivitaks.
  • Vastutuse võtmine — Igal teol on tagajärg ja igal põhjusel on tagajärg. Kui minus on põhjus, mis on selle valukeha mulle tekitanud ja kui ma samastun selle valukehaga, siis sellest tekib tagajärg. Aga tagajärg tekib ka tegemata tegudest. Kui ma ikka istun päev läbi diivanil ja ei liigu, siis see tegemata tegu tekitab tagajärje. Ja siin võib juhtuda, et hakkame end sundima tegudele — hirmust. Hirm halvab kõik. Hirm halvab ka tahte ja muu ja kui hirmuga võidelda, siis kaotajaks jääd alati sina ise.
  • Räägi enda kogemusest — Kui sa kuidagi rääkimata ei saa või kui küsitakse, siis räägi ainult enda kogemusest. Helen on lubanud endale, et püüab rääkida tõde. See pole kerge. Eelkõige on tõe rääkimine raske iseendale. Mõnikord ei saa mõnd lugu rääkida avatud tões, sest ma võib kogemata näiteks süüdistada või ohvriks langeda — see on indikaatoriks, lugu pole „tões“, vaid on varjutatud emotsioonidest. See on teekond, teekond andestusse, teekond iseendasse.

Helen ütleb, et püüab inimestele läbi hüpnoteraapia luua omakogemust. Anda valukeha äratundmiseks toetatud puudust. Toetuses avada tegelikkust. Suunata, mõtestada ja mõista, et kõik on tagasipööratav — ükskõik, kus hetkel sa oma eluga ka ei viibiks.

Usaldus ja toetus

Kairi Kuusma, kes korraldab koos Heleniga Innermind enesearengukoolitust sõnab, et on väga tänulik, et teda on elu kokku viinud Heleniga. “See 9-kuuline retk, nagu eostusest sünnini, on olnud Innermindi loomises põnev ja samas pean tunnistama, et ka väljakutseid esitav kogemus. Innermind on nagu meie ühine laps, kelle kõrval oleme kasvanud ja arenenud,” ütleb ta. “Vahel ma mõtlen, et Helen on läbi tulnud sellisest katsumusest ja surma puudutusest, et kuidas on võimalik, et temas on nii palju tahet ja jõudu. See on nagu janu elule. Ma tean, mida see tähendab, kui sulle antakse veel üks võimalus, siis tulebki elada. Seda Helen ka teeb, tal on käsil alati mitu asja ja ta tema siht on lahendus ning kõik toimub nii kiiresti, et ma pean väga kohal olema, et tema tempos püsida.”

Ta ütleb, et Helen juhib inimesed sihini, samas oskab olla väga toetav ja rahulik, tehes rännakut või hüpnoosi. “Helenis on tohutult tänutunnet ja kui teda lähemalt tunned, tajud seda selgelt. See teekond on olnud seiklus, mis on meid kokku viinud imeliste inimestega. Tean, et usalduse ja toetuseta ei oleks me seal, kus me oleme. Meie eesmärk on ka seda tunnet pakkuda oma klientidele.”