Johns Hopkinsi rohuteadlane, professor Jun O. Liu ütleb, et tema ja kolleegid ei oodanud kuidagi, et see vana antibiootikum võiks mõjutada selliseid haigusi nagu
sclerosis multiplex
, psoriaas ja esimese tüübi diabeet.

Teadlased on töötanud aastaid ja kulutanud kümneid miljoneid dollareid, et leida kindlaid molekule mõjutavaid aineid, mis neid haigusi raviks, samal ajal on meil ohutu ja mõjuv ravim kogu aeg olemas olnud.

1890. aastatel valmistati raviaine nimega klofasimiin (clofaziminum), mida kasutatakse siiani ja mille suhtes pole täheldatud ka olulist resistentsuse teket. Siiani teati, et see ravim inimese rakke ei mõjuta, vaid ainult bakterite omi. Kuid nüüd tuleb välja, et see aine on võimeline “orkestreerima” protsessi, mis vastutab keha immuunvastuse eest. Klofasimiin on võimeline tõhusat immuunvastust nii esile kutsuma kui ka pidurdama.

Autoimmuunhaiguste puhul ründavad vere valgelibled, mis ongi mõeldud organismi sissetungijate eest kaitsma, ekslikult keha enda rakke, neid kahjustades ja hävitades.

Prof. Liu ja kolleegid Johns Hopkinsi, Hawaii ja Northwesterni ülikoolist sõelusid läbi ligi 3000 praegu kasutuses olevat või vähemalt teise faasi ravimikatsetest läbikäinud ravimit, et leida üles need, mis suudavad immuunprotsessi mõjutada. Kontrollimiseks valmistasid nad rakke, mis loomulikku immuunprotsessi jäljendasid. Kolmest tuhandest ravimist sõelusid nad välja 200 ravimit, mis suutsid pidurdada immuunvastuse protsessi signaalisüsteemi rohkem kui 50%. Neist kahesajast osutus kõige edukamaks klofasimiin.