Halvemaks läheb tuju vist sellest ka, et süües lähed aina paksemaks? Et kui varem oli tusatsemiseks ehk mõni muu põhjus, siis nüüd oled kuri, sest oled paks?
„See ongi suletud ring. Mõeldakse: ma olen niikuinii paks, eks ma siis võtan ja söön edasi.“
Kuidas sellest nõiaringist välja tulla?
„Põhjus on ju tegelikult kusagil mujal. Põhjus ei ole toidus. Sestap tasuks mõelda: mida söök minu jaoks tähendab? Mis söömine minu jaoks on? Mis selle taga on? Võib-olla ei ole ma muidu endaga rahul? Ei ole rahul oma suhetega? Ei ole mul jõudu või pole mul võimalusi midagi ette võtta? Söömine on käepärane asi, millega saab igaüks hakkama.“
Ilmselt ei tule palju inimesi selle pealegi, et kusagil on mingi algpõhjus. Kas peaks juhul, kui söömine ületab igasugused mõistlikud piirid, pöörduma psühholoogi või psühhiaatri poole?
„Mina psühholoogina soovitan: tasub ikka psühholoogi juurest läbi astuda ja oma probleemist rääkida. Psühholoog on vestluskaaslane. Ta ei anna probleemidele valmis vastuseid, aga temaga saab asju arutada. Mis minu elus praegu toimub? Teine inimene näeb asju vahel selgemalt kui ise.“
Kas Eesti inimene on aldis psühholoogi juurde minema? Tundub, et nõukogude ajast on asjal maik man: psühholoog on hulluarst, kui tema juurde lähen, olen loll valmis.
„Mulle tundub, et asi on natuke paremaks läinud. Nii palju on igal pool ilmunud psühholoogiaalast kirjandust, kõik terviselehed ja naistelehed — kõik on täis just nimelt psühholoogide soovitusi, kuidas elus toime tulla. See on saanud osaks inimese elust. Me hakkame võtma seda nagu loomulikku asja. Päris nii ei julge ma aga ka öelda, et inimesed on psühholoogi oma päevakavva võtnud. Ei ole veel nii nagu Ameerika filmides, et sul peab oma psühhoterapeut olema. Ja vist nii kiiresti ei tule ka. Ent sellest, et pole midagi imelikku, kui lähed psühholoogilt abi saama, hakatakse aru saama.“
No kui loll ei ole, siis äpu vähemalt, kui lähen abi otsima?
„Eestlase põikpäisus ja kultuurikontekst ütlevad, et inimene peab kõigega ise hakkama saama, tõsi. Ei või oma toimetulematust tunnistada. Et siis oled kohe halvem kui teised. Sealt tekibki fenomen, et tegelikult on kõigil oma probleemid, kuid keegi ei näita neid välja. Siis ongi tunne, et teised saavad paremini hakkama, kuidas siis mina lähen abi otsima? Nii me kõik istumegi oma murede otsas… Ja juhime enesetappude edetabelit.“
Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et tänavapildis on üha rohkem tüsedaid?
„Antropomeetrilisi mõõtmisi ma ei ole teinud, aga oma terviselaboris uurime teismelisi tüdrukuid. Selles vanuserühmas on nad pigem kõhnad. Näljutama hakkavad tüdrukud end suhteliselt varakult, isegi enne 10. eluaastat. Neil on väga hästi teada, milline peab olema. Tegelikult hakkab see peale juba lasteaiast. Tuleb võimalikult vähe süüa. Kui lähed paksuks, siis ei austa sind enam keegi. Meil austatakse edukaid ja kõik tahavad edukad olla. See on juba nagu elufilosoofia. Keskkoolitüdrukud räägivad, et kehakaal pole nende jaoks mingi probleem, see on põhikooliaegne mure.
See tähendab, et filosoofia ütleb: sa peadki olema ülipeenike, et elus läbi lüüa. Tänavapildist rääkides: ilmselt me ei pääse sellest, et üldmulje tundub kopsakam. Skandinaavia on juba pakse lapsi täis, see on tõeline terviseprobleem. Meie elustiil sõltub järjest rohkem televiisorist ja tugitoolist. Paraku. Me teeme endale elu järjest lihtsamaks.
Minu jaoks on siin tõeline vastuolu, mis tekitab sisemist konflikti. Ühest küljest on hästi palju toidureklaami. Või läheme poodi — mis meeletult suur valik seal on! Eladeski ei jaksa seda ära süüa. Degusteerimised, sulle pakutakse kõike ja igal pool. Proovi seda ja osta seda! Vii koju ja söö ennast lõhki!
Teiselt poolt toovad tervise- ja stiiliajakirjad sinuni, et kehakaal on tervise näitaja. Võimle ja treeni, ütlevad need. Nii et ühelt poolt topitakse sulle sööki ja teiselt poolt ähvardatakse, et ei tohi paksuks minna. Kasuta tselluliidikreemi ja rasvaimu ja mida tahes. On ju konflikt! Kuidas sellega toime tulla? Juba see konflikt ajab närvi ja sööma. Midagi mõnusat peab ju elus olema…“
Ega me kõik ennast paksuks söönud ole. Mõni on kohe loodud selline, lohutavad nad. Põhiliselt ennast.
„Suurel kehakaalul on õigupoolest väga palju põhjusi. Mitte ainult söömine. Tuleb vaadata, missugused olid/on minu vanemad. Missugused on meie pere söömisharjumused. See tuleb suures osas põlvkonniti. Ainevahetus. Kõik niisugused asjad on määravad.
Mulle meeldib väga üks teooria, olen seda nimetanud kaalupunktiteooriaks: igal inimesel on loodusest antud optimaalne kehakaal, millest ei saa väga palju allapoole minna. Saab, aga väga raskelt. Kui keegi pressib selle jõuga alla, nii-öelda loodusele vastu, hakkab kaal väga kiiresti pärast tagasi tulema. Rohkem veel, kui varem oligi. Nii et seda kaalupunkti tasub arvestada. Oluline on, et mul on meel hea ja ma tunnen elust rõõmu. Olgu kaal siis milline tahes. Ja kui ma tunnen elust rõõmu, siis on ka tervis parem.
Kui ma pidevalt muretsen — näiteks kehakaalu pärast –, siis kipub ka tervis halvem olema. Psühholoogiline ja füüsiline käivad ikka käsikäes. Elus on ju hästi palju huvitavat ja vahvat ja toredat. Kui palju on õieti neid asju, mis sõltuvad minu kehakaalust? Mis need on? Üks asi on küll see, et sobilikke riideid on raske leida.“
Selle koha pealt on teil õigus. Kes tahes vähe kogukam on, põhimure on riided.
„Vahel ajab vihale, et suured inimesed ei leia endale riideid. See on koht, kus sa tunned, et oled teistmoodi, äbarik, ühiskonnast välja tõrjutud: sinule ei tehta riideid. Õnneks on meil veel mõni õmbleja olemas. Rõivaste importijad võiksid ju kasumit saada — pakse inimesi, kellel raha on, meil jagub. Ma näen siin aga ühte põhjust, miks tüsedate inimeste rõivastega ei tegelda: riidepuul näeb iga hilp hea välja. Kõik istub.
Ent kui on suurem inimene, siis tema vormid on erinevad. Kellel on puusal, kellel keskkohas rohkem. Väga raske on neile masstoodangut teha. Või kui, siis peaks tootma väga väikesi seeriaid, see aga ei tasu ära. Ei ole nii, et lihtsalt suurendad number 38 lõiget ja ongi paksu inimese rõivas valmis. See ei istu!
Ja see, et riideid ei ole võtta, tekitab taas uuesti alaväärsuskompleksi: ma olen paks, mind pole kellelegi vaja. See on tegelikult jube.“
Kas teie meelest suhtub meie ühiskond paksudesse tõrjuvalt? Nagu omal ajal puudega inimestesse?
„Jah. Ma arvan küll nii. Meie ühiskond ei arvesta inimest. Ei valita ühtset tervisest lähtuvat suunda: mida propageerida ja mille kaudu. Et me ei ründaks inimest kõigi asjadega ja igalt poolt ning jätame ta lõpuks täiesti kaitsetuks. Ja mida ma siis teen? Söön.
Iluideaalid on pikad ja kiitsakad. Mehi puudutab see võib-olla vähem. Nende suhtes ollakse ka tolerantsemad. Neilt oodatakse elus muud kui ideaalset kehakuju ja -kaalu. Õllevatsakene võib üle püksivärvli olla, aga kui tal on staatus ühiskonnas, lasku käia. Ent naine saab staatust saavutada ainult siis, kui on füüsiliselt kuidagi määratletud.
Ühiskond seab paraku teatud reeglid, mis on meeste suhtes leebemad või puuduvad üldse. Sellel on ajalooline taust. Kahe sugupoole funktsioonid on kogu aeg erinevad olnud. Mees on peret ülal pidanud, sealt ka tugevam (paksem) kehaehitus: et jaksaks jahil käia. Naine on see, kes hoolitseb ja peab ka teistpoolt millegagi ahvatlema: et mees ikka koju tuleks ega läheks uutele jahimaadele.
Puusatu naine (mis on ju praegu iluideaal!) on väidetavalt tekkinud sellest, et naine läks 20. sajandi keskel väga hoogsalt tööturule. Selleks et tööturul meestega võrdselt läbi lüüa, püüdsid naised ka välimuselt mehi imiteerida. Moodi tulid püksid, pintsakud ja lipsud, et tööellu ei tuleks naiselikkust.“
Mis aitaks?
„Kindlasti saab oma kehakaalu liikumisega korrigeerida. Siin saaks ühiskond palju ära teha. Kõik käima, ütlen ma. See ei koorma, näiteks kepikõnd on meilgi populaarsust saavutamas. Kui ühiskond propageeriks selliseid asju rohkem — mitte ainult korra aastas maijooksu –, siis oleks asi tunduvalt parem.“
