Suguhaigustesse (välja arvatud AIDS) — süüfilis, gonorröa /tripper/, trihhomonoos, klamüdioos, genitaalherpes jt — haigestunute täpset riiklikku arvestust, nende partnerite väljaselgitamist ja kohustuslikku ravi Eesti riigis enam ei tehta, sest seda ei loeta riigi,vaid igaühe eraasjaks.
Olete töötanud Tallinnas arstina 30 aastat, kuidas see käsumajandus nõukogude ajal käis?
Kes kutse peale arsti juurde ei tulnud või oma partnereid ei avaldanud, nende juurde kutsuti miilits, kes toimetas nakatunu haiglasse isoleeritud osakonda, kus teda riiklike vahenditega raviti. Rootslased on pakkunud meile ka nüüd niinimetatud pehmet süsteemi — haiguste registreerimine ja kontaktide kindlakstegemine –, kuid riik rahaliselt seda ei toeta ja kombluspolitseid suguhaigete ja nende kontaktsetega tegelemiseks meil loodud pole.
Kes tulevad teie jutule erakliinikus Kordamed?
Tavaliselt jõukamad vallalised või kõrvalhüppe teinud paarid. Kutsume vastuvõtule nimelt püsisuhtes paare, kuigi patune on näiteks vaid üks või teine pooltest. Ka naised ei ole enam truud ja kannatlikud kaasakesed, kes kodus suppi soojendavad, kui mees öisel “ärilõunal” viibib. Meie kliinikusse tuleb nii mees- kui naissoost haigestunuid. Parim viis püsipartnerit mitte nakatada on enne järgmist vahekorda korralik kontroll teha.
Kui üksmeelselt kaasad teie juurde tulevad?
Tihtipeale süüdistatakse haiguse kojutoomises teineteist vastastikku. Sel puhul olen ma mehele mõnikord soovitanud, et võtku süü enda peale. Naised kaitsevad ennast ägedamini, ei tule vastuvõtule ega taha anda analüüse. Kui aga mees end “süüdi” tunnistab, tuleb ka naine kui märterlik pool temaga kaasa. Arst end patsientide intiimsuhetesse ei sega, arsti asi on ravida mõlemad püsisuhtes pooled terveks. Praktika näitab, et meil on praegu Eestis laialt levinud omapärane polügaamia ehk mitmenaisepidamine nagu mõnes neegrisuguharus. Ainult et seal võtab mees endale avalikult mitu naist sel juhul, kui ta kõiki toita jaksab. Meil on ühel mehel sageli mitu naist, keda ta ei toida, aga nii mõnedki naised toidavad ja katavad hoopis teda.
Kõige riskantsem grupp suguhaiguste levitamisel on ilmselt narkomaanid?
Üldsegi mitte! Staažikad narkomaanid, HI-viiruse kandjad, eriti seksuaalselt aktiivsed ei olegi, sest narkootikum blokeerib lõpuks sugutungi. Neid huvitab rohkem meelemürk. Kõige riskantsem grupp on noored, kes harrastavad seksi juhuslikes vahekordades. Tallinnas on vähe prostituute, ainult 3000 ringis. Just neid peetakse ekslikult peamiseks suguhaiguste allikaks. Meie kogemustel esineb lõbumaja teenuste kasutajate seas haigusi vähem kui isikutel, kes harrastavad promiskuiteeti — vahekordi paljude juhuslike partneritega. Lõbumajade prostituudid lasevad end ise oma töökoha hoidmise eesmärgil sageli günekoloogil või veneroloogil läbi vaadata.
Meil räägitakse kondoomist kui peamisest haigusi ärahoidvast vahendist.
Seda ta ongi, kuigi ei taga sajaprotsendilist kindlust. On ka teistsuguseid vahendeid, mida arst võib ennetavalt välja kirjutada. Üks levinumaid on kloorheksidiin biglükonaadi lahus, vedelik, mis desinfitseerib nii suguelundid kui ka muud vahekorda võimaldavad kohad. Meie erialal öeldakse, et mees on suguhaiguste levitaja, naine aga reservuaar.
Missugune veneroloogiline haigus on meil levinuim?
Vastuvõtule tullakse kõige rohkem trihhomonoosi ja klamüdioosiga. Haigustekitaja klamüüdia esineb kahes vormis — rakusiseselt ja -väliselt, milles seisneb ka selle haiguse ravi keerukus. Kui patsient tegeleb iseravimisega ja tal “veab”, siis saab ta küll ühest vormist lahti, kuid teine jääb latentselt edasi eksisteerima ja tüsistusi tekitama. Chlamydia trachomatis levib nii vaginaalse, oraalse kui anaalse seksi kaudu, aga võib peale kusiti- ja emakakaelapõletiku põhjustada veel teisigi tervisehäireid: silmapõletikku, ligi 1%-l ägedat liigesepõletikku, kurgupõletikku. Suguhaiguste tüsistuse tagajärjel tekkinud meeste eesnäärmepõletikku on raske ravida, mees võib ajapikku kaotada nii potentsi kui sigitamisvõime.
Süüfilis kuulub meil vist juba unustatud haiguste hulka nagu tüüfus ja katk?
Kaugeltki mitte. Ükski haigus pole maailmast päriselt kadunud, paljud esinevad aga lainete e epideemiatena. Süüfilisepuhanguil on ligi kümneaastased vahed. Olen oma pika arstipraktika jooksul elanud üle kaks süüfilise epideemiat. Sel suvel Amsterdamis toimunud rahvusvahelisel ISSTDR (Seksuaalsel Teel Levivate Infektsioonide Ühing; doktor Sergei Maltsev on vastava Eesti ühenduse haru asutajaliige — toim) kongressil räägiti juba süüfiliselaine tõusust Euroopa riikides. Valdav osa kongressil viibinuist süüdistavad suguhaiguste levikus Aafrikat, aga ka meie oleme Lääne-Euroopa jaoks veel peaaegu et samasugune Aafrika. Tendents näitab, et nüüd on tagasi oodata suguhaiguste lainet juba Euroopa riikidest, kuhu on pikki aastaid toimunud aktiivne migratsioon. Näiteks Rootsis on suguhaiguste arv kasvamas.
Kas ravimata süüfilis põhjustab kõhrede hävimise? Kümneid aastaid tagasi liikus ringi ninadeta inimesi, kellest teati, et see on süüfilise tagajärg.
Niisugune tüsistus tekib alles paljude aastate pärast, pika põdemise järel. Meie põdejad, praegu enamasti asotsiaalid, nii kaua ei elagi, nad kaotavad oma elu hoopis teistel põhjustel. Süüfilis ei levi ainult suguühte kaudu. Kui haigus ei ole varakult diagnoositud ja ravitud, ilmnevad selle sümptomid kolme staadiumina, mis on kliiniliselt ja nakkusohtlikkuselt erinevad. Väga nakkuslik on teine staadium, mil lööve ei ole ainult suguelundeil, vaid paljudes kohtades — ka näiteks suus, nahal ja pärakus.
Missugused on suguhaiguste täpsed sümptomid, tüsistused ja ravi, on arstide asi. Iga inimese enda asi on õigel ajal märgata, et tervis on korrast ära. Veelgi parem — kontrollida end regulaarselt, mis muidugi ei välista kõlbelisest eluviisist kinnipidamist. Kui aga selle vastu on eksitud või ilmnevad juba häired (kusitis, pärakus või kurgus), tuleks kindlasti arsti poole pöörduda.
Kasulik oleks teada sagedamini esinevate suguhaiguste peiteaega, millest varem haiguse esinemist kindlaks teha ei saa. Gonorröa peiteaeg on 3 päeva kuni nädal; trihhomonoosil 4-10 päeva; klamüdioosil 10 päeva kuni kaks nädalat; süüfilisel keskeltläbi üks kuu. Mõnikord võib peiteaeg veelgi pikem olla, näiteks kui inimene tarvitab mõnda antibiootikumi.
Miks on vaja peite- ehk varjuaega teada? Et vaatamata sellele, kas sümptomid on välja löönud või mitte, ennast ja oma kaasat või armukest kontrollida lasta ja vajadusel ennetavat ravi saada. Naha- ja suguhaiguste diagnostika, ravi ja ravimid vastavad Eestis Euroopa Liidu standarditele.
