Tervis tuleb imeväel!
Pildilt säras see vastu nii kaunina! Kujutasin ette, et kui panen selle endale käe ümber, küll siis lauluringi naised kadestavad. Kui küsima tulevad, siis teatan neile uhkelt: ja seljavalu on ka nagu peoga pühitud! Mõtlesin, et peaksin selleks tähtsaks päevaks vist isegi sinise hõbeniitidega kleidi kapist välja otsima.
Kauba peale lubati kaks tuubi seljavalukreemi. Kuigi milleks seda siis veel vaja on, kui imekäevõru olemas? Aga kui tasuta saadud, siis seisku kapis, ega need leiba küsi.
Ootasin nädalat kolm, kuni tuligi postkontorist teade: pakk on kohal! Ärevalt tõmbasin ümbrise katki, kuhja mullikile alt tuli välja tähtis võru. Ei helkinud küll nii hõbedaselt nagu pildil, aga polnud viga.
Panin kohe võru käe ümber ja võtsin voodiserval istet. Lõpuks ometi võis tervenemine alata! Istusin veerand tundi, midagi ei juhtunud. Istusin edasi, ikka ei midagi. Kahe tunni pärast hakkas närv mustaks minema. Selg tegi ühes asendis istumise tõttu põrguvalu.
Lõpuks mulle aitas. Pagana petised, pole sellel käevõrul mingit tervendavat toimet! Südametäiega läksin õue ja viskasin imekolaka põõsasse.
Eile nägin telerist kosmosevöö reklaami. Pidavat seljavalu ära võtma nagu peoga pühitult. Just seda oleks mulle tarvis. Hakkan kohe raha kõrvale panema, iga kuu natuke. Ikka tervisele lähemale!”
Merike (45), taluperenaine: “Olen teinud eluaeg rasket talutööd. Töö, see on elu! Ilma rügamiseta ei tule mitte midagi, seda teadsid juba mu vanemad ja vanavanemad. Liigun palju värskes õhus ja tervise üle pole põhjust kurta. Lehmad saavad lüpstud ja lambad joodetud.
Viimasel ajal on mind painanud üks mure. Ma ei jaksa enam nii palju kui varem! 20 aastat tagasi võisin sügisel nädalate viisi järjest kartulikombainil kükitada, aga nüüd väsin juba paari päevaga. Sõnnikuhark ei püsi ka enam nii hästi pihus kui varem. Õhtul väsin juba kella üheksa ajal ära ja olen sunnitud tuppa puhkama minema. See kõik täidab mind vaikse paanikaga. Kui mina enam ei jaksa, kes siis veel?
Ühel päeval astus sisse naabrinaine, kes on käinud viimasel ajal ringi kahtlaselt rõõmsa näoga. Ta olevat avastanud imerohu, breiki või reiki, mis selle nimi oligi. Et paned käed peale ja eluenergia muudkui voolab.
Heldeke, see on ju nagu taeva kingitus, mõtlesin omaette. Just eluenergiast mul puudus ongi. Kui seda oleks, küll siis rügaks! Võtaks veel kümmekond lehma juurde ja rabaks õhtupimedas edasi. Võib-olla poleks siis vaja ööselgi puhkama heita? Läksin naabrinaise juurde ja palusin eluenergiat juurde. Ta püüdis teha mulle selgeks, et üks reikiseanss kestab vähemalt pool tundi ning oleks hea, kui seda tehtaks mitu päeva järjest.
Kust mul see aeg võtta? Kas kiiremini ei õnnestu? Ma ei saa küll täpselt aru, aga minu meelest peaks eluenergia olema midagi sellist, et keerad kraani lahti ja muudkui tuleb. Või kui see nii palju aega võtab, äkki ta saaks anda seda mulle öösel, magamise ajal? Muidu alati heatujulise naabrinaise nägu läks mu juttu kuuldes päris tõsiseks.
Hakkasin juba kartma, et jään eluenergiast üldse ilma! Õnneks soostus ta mulle kümneks minutiks käed peale panema. No mina ei tundnud küll midagi erilist. Käed on ju ikka soojad, kui need teise inimese keha vastu paned.
Lootsin, et hommikul ärgates olen teine inimene. Kuid oh häda, ikka ei tundnud ma midagi. Jaksasin ikka sama palju. Kõik minu lootused kümnest lisalehmast ja ööpimedani kestvatest tööpäevadest kukkusid kolinal kokku. Milleks ma siis kümme minutit väärtuslikku tööaega raiskasin?
Paar päeva hiljem linna ostukeskuses aga juhtus midagi kummalist. Maksin toidupoe kassas kaardiga, sisestasin PIN-koodi, kõik oli korras. Viie minuti möödudes sularahaautomaadi juures ei mäletanud ma enam oma koodi. Tee või tina, ei tule meelde!
Toksisin kaks korda vale numbri ja võtsin kaardi igaks juhuks välja. Poole tunni pärast ei tulnud kood ikka meelde. Aparaat neelas kaardi alla ja uue eest pean mitukümmend krooni välja käima. Alles õhtul kodus tuli õige number meelde. No mis muu kui reiki saab mu äkilises mälukaotuses süüdi olla? Sellele ei ole mingit muud seletust.
Oi, ma olen vihane. Naabri aiaväravast ei astu ma kohe tükk aega sisse. Võib-olla võtan kätte ja nõuan temalt uue pangakaardi raha ka veel tagasi!”
Albert (74), pensionär: “Olen olnud alati tubli kristlane, maksnud õigel ajal kirikumaksu ja kuulanud pühade ajal kantslist manitsusi. Üks on kindel: keegi, kes seal pilve piiril istub, jagab meile hirmu ja armu.
Kui noor sugulane oma uue kirsipunase autoga meie hooviväravast sisse sõitis, tundsin kohe, et seekord on temaga midagi valesti. Ja oligi. Helmi küpsetatud kohupiimakook söödud ja viimased uudised vahetatud, hakkas ta õige imelikku juttu rääkima. Kutsus enda juurde sütel kõndimise üritust vaatama. Millestki sellisest pole kirikuõpetaja meile kordagi rääkinud!
Laupäeva õhtul, kui ristiinimene tuleb saunast, paneb selga puhtad riided ja võtab istet teleri ees, kogunes noorte maja juurde imelik seltskond. Karja juht oli endale kummalise halati selga pannud, teised seisid sõõris tema ümber ja kuulasid.
Tema jutt ei kõlvanud mitte kassi saba allagi. Kes on enne kuulnud, et me ise, meie enda kõrgem mina ongi jumal? Ja et teises näed iseennast? Kuidas saan mina ise olla jumal — see on ju sulaselge ülbus! Me peame ikka alandlikud olema, muidu võetakse viimanegi käest ära.
Veel oli kuulda, et üle tuliste süte kõndimine tõstab eneseusku, ravib ja puhastab karmat. Mis imeloom see karma veel on? Siin kandis pole teda liikumas nähtud. Mina ei tea, kas need hullud lõpuks tõesti üle tuliste süte kõndisid või mitte, mina igatahes tulin ära koju. Järgmisel päeval helistasin noorele sugulasele ja kutsusin endale külla. Elutarga vanaonu õpetus võiks teda ehk kurja käest päästa.
Minu õpetus kõlas nii: “Kas sa, lapseke, oled tõesti lahkusuliseks hakanud? Räägitakse, et saamidel ja muudel imelikel lahkusulistel olnud sütel kõndimise rituaalid. Ma olen lahkusulisi näinud küll. Kunagi jagasime nende perega ühiskorteri kööki. Kui meie liha praadima hakkasime, jooksid nemad ära oma tuppa. Aga on ka teistsuguseid lahkusulisi. Ühel sektil olnud kombeks, et vana ja noor lähevad paari. Ja siis lähevad nad teise tuppa ja mängivad noore eesli seljas ratsutamist! Ära sina küll sellist viga tee!”
Ma ei tea, kas mu jutust oli ka tolku, vaidlema ta igatahes ei hakanud. Ehk on see noor laps nüüd päästetud.”
