Vähi võitnud mees: mul oli hea palk ja ma ei tundnud millestki puudust. Raske haigus sellele pildile ei sobinud

12 aastat tagasi võitluse vähiga võitnud Rahva Raamatu kirjastuse juht Rain Siemer otsustas panna oma kogemuse raamatukaante vahele. Siin on ka katkend äsja ilmunud raamatust „ELUS“.

„See on kasvaja,“ ütles arst, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta.

Nätaki! Nagu oleks raskekaalupoksija rusikaga otse näkku löönud.

„Kasvaja…“

See sõna oli juba enne haigeks jäämist — ja on ka praegu — minu jaoks nagu õudusjutu pealkiri. Hetkega meenusid kõik jubedad lood, mida olin meie perekonnas kasvajate kohta kuulnud ja kahjuks polnud need väljamõeldised, nagu õudusjutud tavaliselt on. Need olid päris elu. Teadsin meie suguvõsas mitut inimest, kes on kasvajaga võitlema ning neile lõpuks alla vanduma pidanud.

Muide, sõnal „kasvaja“ on halb kõla, aga sõna „vähk“ on minu jaoks veelgi halvema kõlaga ja seda ei kasutanud ma kunagi. Kui oli vaja öelda, ütlesin „kasvaja“.

Sõna „vähk“ tekitab mu kehas mingi reaktsiooni, vastik jutt käib kogu kehast läbi. Ega ka teised tahtnud eriti seda sõna suhu võtta. Ainult isa kasutas seda, nii harva, kui ta üldse mu haigusest juttu tegi. Tal olid õed sellesse surnud.

„Kuidas seda ravida saab?“

„Eks näis, arstid otsustavad. Sinuga võetakse ühendust ja antakse teada, mis edasi saab.“

Ma olin kahekümne üheksa aastane, mul oli elukaaslane ja pooleteiseaastane tütar, palju sõpru ja toredad vanemad. Olin just kolinud kaua unistuseks olnud uude korterisse — esimesse oma koju — ja ma tegin Eesti Ekspressi müügijuhina tööd, mis mulle meeldis. Mul oli hea palk ja ma ei tundnud millestki puudust. Raske haigus sellele pildile ei sobinud.

***

Diagnoosist rääkisin ma esialgu ainult oma elukaaslasele. Mul ei olnud ka suurt midagi öelda, sest infot oli vähe; ma ei teadnud isegi midagi. Järgmised paar kuud hõljusin nagu mingis mullis. Aga kui mullid on üldiselt ilusad ja värvilised, siis minu mull oli hall ja hägune. Mäletan hetki, aga mitte reaktsioone. Käisin ringi, tühi pilk kaugusse suunatud. Ma ei olnud kohal, olin nagu reaalsest maailmast kuhugi kõrvale tõstetud. Seepärast oli ka töötegemine võimatu. Peas keerlesid mõtted sellest, mis edasi saab. Meenutasin sugulasi, kes on kasvaja tõttu surnud. Enesetunne muutus iga päevaga aina viletsamaks ja mõtted aina rusuvamaks.

Mind hakati ühe arsti juurest teise juurde saatma. Endiselt ei olnud teada, mis mind ees ootab ja teadmatus oli psühholoogiliselt väga raske. See kurnas mind lisaks haigusele veelgi. Küll aga sain teada, mis nimi mu kasvajale antud oli: lümfoid- ja vereloomekoe ning nendesarnaste kudede pahaloomuline kasvaja.

Käisin sel ajal veel mitu korda sondi neelamas, sest arstid üritasid selle abil kasvaja ulatusest aimu saada. Nüüd mõistsin, millest jutt käib, kui nad omavahel rääkisid: „Siit tuleb veel võtta. Ja siit! Vaata, seal on ka juba!“

Sondi neelamine on õudne. Õud-ne. Juba ukse taga kuuled, et keegi seal sees on vastu võtnud väljakutse, mis seisneb ühesainsas pikas võitluses okserefleksiga. Protseduuri ajaks pannakse sind külili ning suhu asetatakse plastist huulik, et suu lahti püsiks ja patsient suud kinni ei saaks panna. Või seda kuradi voolikut pooleks ei saaks hammustada. Sellega võetakse sinult põhimõtteliselt kontroll toimuva üle ja juba see tekitab väikse ärevuse. Järgmiseks aetakse suu kaudu makku sõrmejämedune hästi painduv voolik. Selle otsas on lamp ja kaamera, mille edastatavat pilti arstid voodi kõrval olevalt ekraanilt vaatavad. Vajaduse korral võetakse sellesama riistaga ka koeproove.

Mõni kannatab sondi päris hästi, aga minul tekib meeletu vastureaktsioon. Leiutasin kõiksuguseid viise, kuidas see protseduur enda jaoks veidigi talutavamaks muuta. Õppisin sondi hammastega kinni hoidma, mida ei tohtinud tegelikult teha, aga nii see ei liikunud ega ärritanud kurku. Hammastega vajutasin plastist klambri kinni ja keelega surusin sondi kurgulakke. Arstid said sellest muidugi aru ja keelasid mind, aga ma tegin ikkagi.

Nii suur isu oli selle kaameraga relvastatud ussiga võidelda. Kui mul sondi kurgulakke suruda ei õnnestunud, siis ma põhimõtteliselt kogu aeg öökisin.

Ma ei mäleta, millal ma oma kaksikvennale rääkisin. Üldse ei mäleta. Ka vanemale vennale rääkimine pole meeles. Mäletan vaid, et arutasime koos, kuidas vanematele öelda.