See „piirikontroll” ehk meie immuunsüsteem on välja arenenud 80 miljoni aasta vältel ja sai alguse kaua enne Homo sapiens’i ilmumist. Kuid meie (koos oma bakteritega) puutusime alles suhteliselt hiljaaegu kokku uute struktuuridega teatud toitudes. Kahjuks leidub neis toitudes aineid, mis jäljendavad tervet rida selliseid ühendeid, mis ütlevad meie rakkudele, eriti immuunsüsteemi ja rasvarakkudele, mida teha.

Allpool esitatud neli peamist kahjulikku muutust inimeste toidusedelis on rikkunud inimeste ja taimede vahelise delikaatse jõudude tasakaalu, mis võimaldas meil aastatuhandeid koos eksisteerida ja edeneda. Igal korral neist neljast pidime kas kohanema muutunud toidulauaga või oleme sellega siiani hädas. Ja me oleme alles hilja­aegu saanud teadlikuks, millist rolli on nende muutuste korral mänginud lektiinid. Rasvumise, II tüüpi diabeedi ja muude tervise­probleemide epideemiline levik annab kinnitust, et oleme sõda kaotamas. Teeme väikse retke inimkonna iidsete juurte juurde, et mõista, miks see nii on ja mida me siin saame ära teha.

1. MUUTUS: põllumajandusrevolutsioon

Põllumajanduse teke umbes kümme tuhat aastat tagasi tähendas, et enamikus kultuurides sai suhteliselt kiiresti põhitoiduseks täiesti uut tüüpi toit: kaun- ja teraviljad. Inimese peamiseks toiduks olid selle ajani olnud eeskätt taimede lehed ja mugulad ning mingis koguses loomne rasv ja valk, nüüd said selleks peamiselt teraviljad ja oad. Inimese mikrobioom ei olnud varem kõrrelistes (teraviljas) ega kaunviljades sisalduvate lektiinidega kokku puutunud ja seetõttu polnud inimeste soolebakteritel, mikroobidel ega immuunsüsteemil nendega mingeid kogemusi.

Hüppame umbes viis tuhat aastat edasi. Tänu nisust pungil vilja­aitadele toitis Vana-Egiptus ära oma inimesed, kaasa arvatud orjad, kes ehitasid püramiide, ja kasvas tähtsaks riigiks. Tuhandete Egiptuse muumiate analüüs paljastab nende nisusööjate tervisliku seisundi ja see ei olnud hea. Nad surid ülekaalulistena, ummistunud arteritega. Ka nende hambad olid nisurikka, palju lihtsuhkruid sisaldava toidu tõttu lagunenud ning veskikivitolmu sisaldava leiva närimisest kulunud kuni igemeteni välja.3 Kuninganna Nofretete säilmete põhjal võib oletada, et ta põdes diabeeti. Kuulus valitsejanna ei olnud ainus, kellel oli nisurohkest toidust tingitud probleemid. Tegelikult on tänapäevalgi hammaste probleeme seostatud kaerajahuga. 1932. aastal leidsid teadlased, et kui hambaaukude ja hammaste väärarengutega lapsed pandi kuueks kuuks kaeravabale dieedile, kuhu kuulusid ka D-vitamiin ja tursamaksaõli, välditi praktiliselt täielikult uute aukude teket ja olemasolevate edasist suurenemist.4 Tulemused olid väga palju paremad kui eelmistes katsetes, kus lastele anti ainult D-vitamiini juurde, kuid lubati kaera­toite edasi süüa.

Me näeme, et kaeras ja muudes teraviljades, kaunviljades ja veel mõnes taimes leiduvad lektiinid on alati olnud rohkem või vähem toksilised, kuid kui valik on nälgimise ja mõne tõsise tervise­kahjustuse vahel, valivad inimesed alati ellujäämise. Meie esivanemad tulid välja nii mõnegi võttega toiduvalmistamisel – hapendamise ja muude nutikate nippidega –, millega vähendada lektiinide mõju, kui põllumajanduslik revolutsioon oli need kord juba taldrikule toonud. On selge, et ilma tera- ja kaunviljadeta poleks meie praegust tsivilisatsiooni tekkinud.

2. MUUTUS: mutatsioon lehmadel

Umbes kaks tuhat aastat tagasi tekkis Põhja-Euroopa lehmadel spontaanne mutatsioon, mille tõttu lehmapiimas tavapärane valk A2-tüüpi kaseiin asendus A1-tüüpi kaseiiniga. Seedimise käigus muundatakse A1-tüüpi kaseiin lektiinisarnaseks valguks β-kasomorfiiniks. See valk kinnitub kõhunäärme insuliini tootvatele rakkudele, mida nimetatakse beetarakkudeks, ja kutsub esile immuunsüsteemi rünnaku kõhunäärmele inimestel, kes joovad selliste lehmade piima või söövad sellest tehtud juustu.5 Tõenäoliselt on see I tüüpi diabeedi peamine põhjus.6 Lõuna-Euroopa lehmad, kitsed ja lambad toodavad piimas endiselt A2-tüüpi kaseiini, kuid kuna A1-tüüpi kaseiini tootvad lehmad on suuremad ja annavad rohkem piima, eelistavad karjakasvatajad neid. Kõige levinum piima­veisetõug maailmas on holsteini veis, kelle piim sisaldab seda problemaatilist lektiinilaadset valku. Kui kahtlustate, et lehmapiima joomine valmistab teile probleeme, siis on küsimus peaaegu kindlasti lehmatõus, mitte piimas üldse. Must-valge holstein on klassikaline näide A1-lehmast, samas kui görnsi, šveitsi punane ja belgia sinine on A2-tüüpi. Seepärast, kui tarbite piimatooteid, soovitan valida ainult A2-tüüpi kaseiini sisaldavaid tooteid, mida toidukaupade poed on viimasel ajal hakanud ka pakkuma, eriti Ameerika läänerannikul. Alternatiivina kasutage ohutuse mõttes kitse- või lambapiima.

3. MUUTUS: Uue Maailma taimed

Võiks arvata, et oleme viimase kümne tuhande aasta jooksul neid uusi lektiine küllalt hästi taluma hakanud, kuid teeme veel ühe rännaku minevikku. Viis sajandit tagasi toimus viimane suur muutus lektiinidega kokkupuutumises, võib-olla üldse suurim, kui eurooplased jõudsid Ameerikasse. Maadeavastajad tõid Uuest Maailmast pärit toiduained sünnimaale kaasa ja see „Kolumbuse pärand” avas ülejäänud maailma tervele reale uutele lektiinidele. Nende toiduainete hulka kuuluvad maavitsalised, enamik oasorte (kaunviljad, sealhulgas maapähklid ja india pähklid), teraviljad, pseudoteraviljad nagu amarant ja kinoa, kõrvitsalised (kõrvitsad ja kabatšokid) ning chia ja muude taimede seemned. Kõik need on toidud, mida ükski eurooplane, aasialane ega aafriklane polnud kunagi varem näinud, veel vähem söönud. Pooled neist toitudest, mida teile tervislikena soovitatakse, on tegelikult pärit Uuest Maailmast ja enamikul inimkonnast puudus nendega varasem kokkupuude, mis tähendab, et meie keha, meie soolebakterid ja immuunsüsteem on nende talumiseks halvasti ette valmistatud. Lektiinide tundmaõppimine 500 aasta jooksul on evolutsiooni mõistes sama mis kiirkohting!

Info pärineb Steven R. Gundry raamatust "Vastuolulised taimed. Lahingud seedetraktis".