Puuvilja hurmaa “avastajaks” peetakse USAst pärit admiral Perryt, kes 1851. aastal viis selle vilja Jaapani lõunarannikult oma kodumaale.

Sobivad kasvatustingimused leiti Californias. Tänapäeval kasvatatakse hurmaad veel Aasias, Austraalias ja Lõuna-Euroopas. Viljeldakse peamiselt kaht sorti hurmaad, meil on müügil mõlemat, kuid erilist vahet neil ei tehta. Hurmaad müüakse ka teiste nimede all: diospüür, persimon, jaapani aprikoos, jaapani kaki­ploom, hiina datliploom, šaron, küdoonia.

Hurmaa botaaniline nimetus Diospyros on tulnud kreeka keelest, tähendades jumalate toitu. Lisaks magusale maitsele sisaldab hurmaa ka mitmeid kasulikke aineid ja vitamiine.

Kõige enam leidub hurmaas A-vitamiini, mis tagab terved hambad, naha ja tugeva luustiku. Veel sisaldab hurmaa C-vitamiini, kaaliumi, kiudaineid ja antioksüdante.

Uuringud on näidanud, et hurmaa sisaldab mitu korda rohkem kiudaineid kui õun. Mida küpsem puuvili, seda rohkem on temas flavonoide.

Üks vili sisaldab kuni 20% suhkruid, mille põhiliselt moodustavad fruktoos ja glükoos.

Küps hurmaa on pehme, ümmargune, sileda ja läikiva pinnaga. Sisu on läbipaistev. Vältige vigastustega ja plekilisi vilju. Pehme vili tuleb kohe ära süüa, sest seismisel kipub see mädanema minema. Nutikas on osta kõva pinnaga hurmaa ja lasta sel toatemperatuuril paar päeva küpseda.

Kuidas süüa

Hurmaal kooritakse enne söömist koor või süüakse viljaliha lusikaga koore seest nagu kiivi puhul.

Hurmaad saab lisada puuviljasalatitesse, samuti kõikvõimalikesse küpsetistesse. Samuti võib lisada hurmaad smuutile, mahlale ja jäätisele. Sobib hästi ka linnulihaga, aga miks mitte ka sealihaga — maitse üle ei vaielda.

Poodides müüakse ka kuivatatud hurmaad ja väga magusaid kompotte, mida saab kasutada tordivalmistamisel.

Keskmiselt sisaldab üks hurmaa kuni 118 kalorit ja ainult kolm protsenti rasva, mis dieeditajaid eriti peaks rõõmustama.

Artikkel on pärit Aialehest