Holistiline terapeut Katariina Martens: elu ei pea olema kannatus ega ka selline „harju keskmiselt” normaalne hallivõitu kulgemine

 (8)
Holistiline terapeut Katariina Martens: elu ei pea olema kannatus ega ka selline „harju keskmiselt” normaalne hallivõitu kulgemine
Katariina Liisa Martens

Holistika instituudi koolitaja Katariina Liisa Martens ütleb, et kõik olevikuolukorra põhjused asuvad minevikus ja oma elus muutuste tekitamiseks tuleb need põhjused üles leida. Regressiooniteraapia lähtub mõtteviisist, et olevikuolukorra põhjused asuvad minevikus. Ja kui praegu on midagi halvasti, siis asuvad probleemide põhjused minevikus. Lahendus on lihtne: on vaja põhjused üles otsida. Aga kuidas, sellest räägimegi.

Kust teie huvi alguse sai?

Olin lapsena palju metsas ja maal, mu isapoolsed esivanemad olid põlised põllumehed. Sealt sain kaasa teadmine ja ellusuhtumine, et meid ümbritsev loodus on elus ja me kõik oleme seotud tervikliku maailmaga. Ühel hetkel hakkasin aimama, et me pole siia Linnutee galaktika imelisele objektile nimega Maa sattunud sugugi mitte juhuslikult. Aga miks küll? Ja mis on minu missioon selles koosluses, mida nimetame Eluks?

Olete holistilise regressiooniteraapia terapeut. Mida see tähendab?

Uurime neid kahte sõna eraldi. Holistiline tähendab „terviklik”. See tähendab, et me näeme ja vaatame inimest kui kehast, mõtetest, tunnetest ja hingest koosnevat tervikut. Kui häda käes, siis arst tegeleb füüsilise kehaga ja psühholoog mõtetega, aga me ei saa lahutada füüsilist keha mõtetest ja tunnetest. Kui inimene on stressis, siis ka kehal pole hea. Regressioon tähendab kõige lihtsamalt öeldes „ajas tagasi minekut”. Isegi kui sa täna õhtul mõtled tagasi tänase hommiku peale, siis mingis mõttes on see regressioon. Regressiooniteraapia lähtub mõtteviisist, et olevikuolukorra põhjused asuvad minevikus. Ja kui praegu on midagi halvasti, siis asuvad probleemide põhjused minevikus. Lahendus on lihtne: on vaja põhjused üles otsida.

Seotud lood:

Milline on teie hariduslik taust ja millal sai teist terapeut?

Esimene, keskkoolist saadud amet, oli mul õmbleja. Tolleaegses TTÜs õppisin süsteemiinseneriks, edasi psühholoogiliseks nõustajaks. Aastal 2002 osalesin esimest korda Marina Paula Eberthi kursusel „Me oleme pärit lapsepõlvest”, siis läksin tema juurde holistilisse teraapiasse. 2003 alustas Marina Eestis oma esimese koolitusgrupiga ja seal osalemine oli mu enesearengu loomulik jätk. Mu maailmapilt ja teadmised inimpsüühika toimimismehhanismidest avardusid ikka uskumatute mõötmeteni. Usun siiralt selle meetodi efektiivsusesse ja alates aastast 2006 on mul holisitilise regressiooniterapeudi praksis.

Millal otsustasite, et ülikooliharidusele tuleb juurde midagi psühholoogia valdkonnast?

Pärast ülikooli töötasin infotehnoloogias vallas. Siis olin lastega kodus. Tuli aeg tagasi tööle minna, kuid eelmine töö just vaimustust ei tekitanud. Mõtlesin, et mis see minu tee ja panus siis on. Ikka sagedamini esitasin endale küsimust: miks ma pole õnnelik? Virtuaalreaalsuse kõrval hakkas mind ikka rohkem ja rohkem huvitama pärisreaalsus, inimesed ja suhted: nii inimestevahelised suhted kui ka inimese suhe iseendaga. Ikka rohkem ja rohkem meeldis mulle inimesi kuulata, tahtsin nende sisemaailma mõista. Miks meie igapäevaelu võtab just seesuguse vormi? Lisaks metsas uitamisele meeldis mulle lapsepõlves hästi palju lugeda, nii muinasjutte kui kõike muud kättesaadavat. Mäletan ennast 2.-3. klassi tüdrukuna raamatukogust raamatuid koju tassimas, sest kodune raamatukogu oli ammu läbi loetud. Kujutlesin end elamas omaenda loodud muinasjutumaal, mis on täis rõõmu ja imesid. Kuna meie suguvõsas on väärtustatud haridust ja õppimist, siis tuli minulgi peale targakssaamise tuhin ja kogu muinasjutumaa läks kaduma. Aga ühel hetkel sain aru, et ma pole oma elus õnnelik. Siis hakkasin jälle seda unustatud muinasjutumaad igatsema ja otsima. Mul oli tekkinud aimdus, et see on rohkem päris kui käegakatsutav maailm. Ja siis algasid otsingud.

Võib-olla on kusagil lugeja, kes sooviks sama, aga ei julge teha seda, mida teie tegite?

Muutuste rajale astudes on kõige olulisem kuulata oma südant. Ehk siis liikuda oma peast paarkümmend sentimeetrit allapoole, kuulatada ja küsida endalt: kas olen õnnelik? Hoolimata edust ja materiaalsetest väärtustest. Kas olen tegelikult ka õnnelik? Mida ma tegelikult vajan? Ja siis unistada ja asuda oma unistuse suunas teele. Võib-olla on ühel hetkel vaja teha otsus, et nüüd mulle aitab! See otsustamise koht on väga oluline — paljude jaoks on suur julgus seada oma õnn ja hea elu prioriteetide reas esikohale. Paradoksaalne on see, et sageli on just kannatused need, mis motiveerivad. Kindlasti on mõistlik kasutada spetsialisti abi. Kannatus ei tohiks olla mitte kellegi elus normaalsus. Aga kui oleme kontakti endaga kaotanud, siis me tihti ei taipa endalt seda õnnelikolemise küsimust küsidagi. Või siis sisendame endale ikka ja jälle ideed, et ega ju väga pahasti ka pole, või et teistel on ju veel hullem. Väga tuntud soovitus, et „mõtle positiivselt” kahjuks alati ei tööta. Õnnelik olemine ei ole tegelikult mõte. See on tunne ja väga reaalne kogemus. Kui oleme kehast ja tunnetest võõrdunud, siis me ei saa arugi, kas on või ei ole hästi. Teekond hakkab sealt pihta, et tuleb luua kontakt oma südamega, oma keha ja tunnetega.

Eestis vohav depressioon või lihtsalt nukrameelsus tulebki sellest?

Ma arvan küll. Depressioon on ju tegelikult elujõu — ja energiapuudus. Pole energiat, tuju, tahet, rõõmu, suhted on sassis. Eks me, põhjamaalased, oleme üsna introvertsed ja kui musta masendust muudkui koguneb ja koguneb, siis olemine lähebki ikka tihkemaks ja raskemaks. Oleme ju harjunud ikka ise hakkama saama, oma muresid-kahtlusi naljalt ei jaga, ei sõbra ega terapeudiga. Eestlasel on ju vaja kõvasti tööd teha, lootuses, et siis tuleb armastus… Aga energiat jääb ikka vähemaks ja vähemaks. Kui inimene on harjunud elama viisil, et tema tähelepanu on pidevalt endast väljaspool: tegemistvajavatel askeldustel, teistel inimestel, tulevikus; siis ei panegi ta tähele, et on tüdinud, väsinud ja võib-olla ei tee üldse mitte neid asju, mis talle meeldivad.

Mis on holistilise koolituse eesmärk?

Meie motoks on: saada enda parimaks väljaandeks! Kui inimesele jõuab kohale, et oma elu ja suhete muutmine algab iseenda mõistmisest ja vajadusel muutmisest, siis võib see olla ikka väga vabastav ja kosutav. Kui mõistame oma valikute ja käitumismustrite tagamaid, siis on juba suur samm astutud. Inimene saab koolituselt kaasa lisaks teadmistele ka kogemuse, et kuidas see „oma õnne sepaks” olemine siis ikka käib ja meisterdab endale vajalikud tööriistad. Me ei saa muuta teisi, kõigepealt tuleb mõista ennast.

Teraapiaskäijate lugusid ei ole eetiline edasi rääkida, aga kas tohite nimesid nimetamata tuua välja kõige emotsionaalsema muutuse?

Olen arsti peres kasvanud ja mulle on terviseteema väga hingelähedane. Mul on üksjagu olnud erinevate füüsiliste hädadega kliente. Minu jaoks on kõige liigutavamad sellised lood, kus paar ei saa lapsi. Tundub, et tuleb järjest juurde neid, keda tohtrid on uurinud ja sageli öeldakse, et meditsiinilist põhjust ei ole. Sagedamini on see naine, kes asub siis põhjalikumalt ennast ja teinekord ka oma suguvõsa lugu uurima või siis lepib ta oma saatusega ja asub muul moel ennast teostama. Ja siis ühel hetkel selgub, et ta on lapseootel! Selliseid imed on hästi liigutavad ja neid juhtub üsna sageli. Meelde jäävad ka need lood, kus inimesed oma karjääris kannapöördeid teevad. Igas koolitusgrupis juhtub, et keegi tuleb järjekordsele koolitusmoodulile ja ütleb, et „ma tulin töölt ära” või “mind koondati” ja tõdeb, et “nii tore!”. Teinekord inimesed (taas)leiavad oma lapsepõlveunistuse või saavad juurde julgust ja hakkavad kas õppima mingit toredat ametit või teevad oma firma, hakkavad tegelema loominguga, mis on neile hingelähedane.

See on justkui julgus elada. Mis on teie jaoks julgus elada?

Punkt üks on julgus unistada, teostada oma unistusi, liikuda selles suunas. Punkt kaks on julgus tunda kõiki tundeid ja neid ka väljendada. Elada just nii omapärasena, veidrana, julgena, arana, loomingulisena, nagu sa oled. LEPPIDA ISEENDAGA, elada ja hingata täiel rinnal igat hetke. Ja seda ka nautida: elu lõhna, maitset, puudutust. Elu ei pea olema kannatus ega ka selline „harju keskmiselt” normaalne hallivõitu kulgemine. Me tegelikult siin koolitusel tahame väga, et inimesed tunneksid rõõmu eneseteostusest, ja kogeksid elu kõigus tema varjundites. Endaga ikka paremaks ja paremaks sõbraks saades jõuame äratundmisele, et me ei saagi liigitada tundeid positiivseteks ja negatiivseteks, sest tegelikult kõik tunded on ju vajalikud. Igal tundel on inimesele oma sõnum, mida keha saadab. Tõusud ja mõõnad on osa elust.

Miks siis ikkagi on kujunenud välja tunnete allasurumine? Selline arvamus, et nutmine pole hea ja vihastamine pole hea?

Sellest võiks kirjutada mitu raamatut. Me ei saa üle ega ümber lapsepõlvest, kooliajast ja perereeglitest. Iga inimene võtab täiskasvanuellu kaasa uskumused erinvate tunnete kohta: kas viha on lubatud, kas kurbus ja saamatus on lubatud, kas rõõm ja nali on lubatud. Praeguse aja ühiskond väärtustab edukust, tegutsemist, läbilöömist, kiirustamist, tugevust. Hinnatakse korralikke, hästikasvatatud, viisakaid inimesi. Paradoksaalsel kombel järjest rohkem diagnoositakse aga ärevushäiret ja seda järjest nooremas eas. Selle põhjuseks on sageli väljendamata tunded, kõige sagedamini viha.

Oletame, et me pole võib-olla teadlikud sellest, mida me lapsepõlvest kaasa tõime. Kui tunne ütleb, et miski ei ole päris õige, millised oleks siis esimesed sammud? Kuidas alustada, kui koolitusraha kohe ei ole ja terapeuti valida ei oska?

See on juba väga hea olukord, kui inimene saab aru, et ta ei ole rahul. Terapeudid ütlevad sageli, et see on hea, kui on halb. Kui halb on ennast ilmutanud, siis saab teda juba edasi uurida. Endasse vaatamisel oleks küll hea kasutada terapeudi abi. Selleks, et haavatavust ja nõrkust näidata, on väga palju julgust vaja. Esimeseks intuitsiooni-treeninguks on väljakutse valida endale sobiv terapeut ja temaga ühendust võtta.

Holistikat seostatakse palju esoteerikaga. Kuidas teie sellesse suhtute?

Kui rääkida esoteerikast — vaimsusest, siis meie eesmärk on, et vaimsus toetaks inimest igapäevaelus. Meie kasutame koolitustel omajagu meditatsiooni. Mediteerivate inimeste ajulaineid on tänaseks päevaks üsna palju uuritud. Mindfulness ehk teadvelolek on jõudnud ka akadeemilistesse ringkondadesse. Ajulaineid uurides on jõutud tõdemuseni, et inimestel on võime ise oma emotsionaalset seisundit mõjutada. Uuringute andmetel regulaarselt mediteerivate inimeste heaolu ja elukvaliteet paranevad, areneb keskendumisvõime. Meie üks eesmärk on, et inimene õpiks oma meeleseisundit ise juhtima. Kui tundub, et elu on nii liiga kiire ja kole ja stressitekitav, siis inimese ajulained on ülikiire sagedusega. Meil on võime seda sagedust muuta. Võime üelda, et tegelikult on siin tegemist ajutreeninguga. Kahju, et sedasorti treeningut kuidagi kahtlaseks peetakse. Aga ise võtame seda huumoriga: üteldes, et õpetame sellist lihtsamat, igapäevast nõiakunsti

Millist abi inimene teilt saab?

Ta hakkab mõistma oma valikute tagamaid, seda, miks ta niimoodi käitub erinevates olukordades. Mulle meeldib luua paralleele arvutiga. Näiteks kui me ostame poest arvuti, on see ju täiesti tühi ja selleks, et see hakkaks midagi tegema, peab spetsialist laadima sinna programme ja siis arvuti töötab justkui ise. Ka meie, inimeste sisse tekivad mingid programmid, mis siis üksteise järel sõltuvalt olukorrast käivituvad. Need programmid ilmuvad sinna meie lapsepõlves ja kooliajal, igal perel ja hõimul on omad lemmikud, mõned neist on kasutusel juba mitmeid inimpõlvesid. Aga elu ju muutub pidavalt, me saame täiskasvanuteks, loome suhteid. Kui programmid on ikka samad, aastakümneid vanad, siis võib juhtuda et nad ei toeta meie praegust olukorda ja valikuid? Koolitusel ongi hea võimalus oma programmidele ja nende toimimisele jälile saada. Ehk piisab uuest versioonist? Aga ehk uutmoodi suheteks või õnnelikuks eluks on vaja midagi täiesti uut? Pakume selleks võimalusi ja tuge.

Näiteks Mari-Liis kirjutab peale koolitust tagasisideks: ma olen ikka veel täiesti hämmastunud ja imestunud, et see kõik TÕEPOOLEST ON VÕIMALIK:

asju ajada lisaks mehelikule viisile ka naiselikul viisil

armastada ennast ka päriselt

et ei peagi parandama maailma, piisab enda „parandamisest”

et areng on nii põnev ja sügav ja eriline kogemus

et kõik siin maailmas on tegelikult minu peegeldus

hoides tähelepanu ja energia endal teada, ma olen okei (ja see ei olegi egoism)

et inimestega minu grupist on võimalik saada sedavõrd eriline ja sügav kontakt

et see maailm muudkui avardub ja avardub ja läheb aina põnevamaks

Ja minu jaoks kõige olulisem:

minu suhtest minu kõige kallima inimesega on võimalik kriisist ja segadusest ja halbadest suhetest jõuda rahu, harmoonia ja armastuseni.

JA KÕIK ON HETKEL NII HEA!

Neile, kes ei taha oma probleeme jagada, see koolitus ei sobi?

Eks kuskil on see piir ju tõesti, aga ma võin öelda, et neile on see koolitus just väga abiks. Igal koolitusel on grupis inimesi, kes väga ei räägi, aga teiste inimeste lugude kuulamine võib just kosutav ja õpetlik olla. Ja eks seesuguses turvalises mõttekaaslaste grupis saab arendada ka oskust rääkida, jagada, ennast väljendada. Grupiõpe on väga efektiivne ja üks parimatest moodustest inimsuhete mõistmaõppimiseks.

Kuidas seda lihtsas keeles selgitada, mida annab professionaalse teraapia läbitegemine rohkem kui ise kodus üksinda probleemi läbimõtlemine?

Rääkimine professionaaliga annab peegelduse, et vaadata endale ja oma probleemile otsa. Võib juhtuda, et tahaks parema meelega peegli ära visata või välja vahetada, aga see ei päästa. See, kui keegi kuulab su ära, võib olla väga vabastav, aitab probleemi uuest aspektist näha ja liikuda ka lahenduste poole. Tegelikult me ju lähtume mõtteviisist, et kõik lahendused on inimese enda sees olemas, aga ise me ei leia neid üles. Me ei mõtle ennast õnnelikuks, eriti siis, kui ülekaalus on kurbus või solvumine, ahastus. Siis inimene ei suuda selgelt mõelda, ei suuda ühtegi otsust vastu võtta.

Kuidas terapeudi juurde minemise valehäbi maha võtta?

Julgeda endale tunnistada, et nüüd vajan abi ja seda siis ka küsida. Võib-olla on paljud kogenud sedagi, et ema, isa või elukaaslane topib raamatuid: loe seda või seda, mine sinna koolitusele, mine teraapiasse, tegele endaga. See sageli ei aita. Leia enda ses üles soov midagi muuta! Minu heaks toetajaks on olnud uudishimu. Väga motiveerivad on ka teiste inimeste lood, raamatud, filmid sellest, kuidas iga inimene võib saada oma isiklikus eluloos kangelaseks, ületades oma hirme, häbisid, kahtlusi, kõhklusi.

Filmis antakse tegelasele vahel poolteist tundi pääsemiseks. Võib selle ka reaalsesse ellu tuua? Vahel asjad juhtuvadki selle jaoks, et me lõpuks hakkaksime vaatama enda sisse?

Aga nii see ju ongi. Paljud muinaslood algavad sellest, et sünnib laps, aga siis vanemad kas surevad ja/või tuleb kuri võõrasema, ühesõnaga midagi temaga juhtub. Aga loo kangelane ei jää vinguma ega kannatama, vaid ta asub teele- võtab midagi ette olukorra muutmiseks. Muinasjutu lõpuks on ta jõudnud kusagile, kus on oluliselt parem seisund, sageli on ta rännakult kaasa toonud imet tegeva abivahendi või oskuse… Igapävaelus nimesed lihtsalt ei pane tähele, kui elu nagu vaikselt sosistab läbi väsimuse, tüdimuse, et kuule, vaata seda suhet, seda elu — on see õige? Kui me ei võta sosinaid arvesse, juhtub juba midagi suuremat: stress läheb hullemaks, suhted veel rohkem sassi. Kui inimene seda sõnumit ka kuulda ei võta, siis sageli füüsiline keha hakkab märku andma sümptomite keeles ja ühel hetkel ütleb üles. Mõnda aega võib olukorda leevendada uskumine, et asi pole ometi ju minus. Aga mida need muinaslood meile tegelikult õpetavad, on see, et kangelaseks saab see, kes asub teele, kes võtab vastutuse enda eest. See on see koht, kus inimene laekub teraapiasse või koolitusele, hakkab enda heaks midagi tegema, asub teele oma isikliku õnne poole.

Sain ma õigesti aru — õnneliku tee alguse üks esimesi samme on võtta vastutus enda eest?

Jah, ja panna tähele rahulolematust, rõõmu kadumist, elutuhina kadumist. Siis võiks juba teele asuda ja rõõmu jälle üles leida.

Holistika Instituudi tutvustusõhtu toimub 20. veebruaril kell 18.00 Tallinnas, Endla 15.