"Ja mis selles halba on, et ma olen egoist?"

 (14)
"Ja mis selles halba on, et ma olen egoist?"
Photo by George Sistonen from Pexels

Oleme harjunud elama printsiibil: „Igaüks enda eest”. Samas mõistame egoismi hukka, imetledes seejuures neid, kes on võimelised solidaarsust ja kaastunnet ilmutama ning abikätt ulatama … Ometi on väikestes annustes egoism kasulik: see võimaldab meil paremini tunda iseennast, oma soove ja võimalusi, kirjutab Psychologies.

Enamus egoiste ei ole valmis tunnistama oma egoismi. Nende meelest on egoistid teised, need, kes pidevalt segavad nende plaane, pretendeerivad tähelepanule ja ajale.

Egoistlikku inimest ei huvita eriti suhted teiste inimestega. Ta armub harva ega oska sõbrustada. Psühhoanalüütik ja filosoof Erich Fromm kirjutab oma raamatus „Armastuse kunst”: „Egoist tunneb huvi üksnes enese vastu, ta tahab kõike vaid endale ning tunneb rahuldust mitte siis, kui annab, vaid siis, kui võtab. Sellisel inimesel puudub huvi teiste inimeste vajaduste vastu ning ta ei austa teiste väärikust ega terviklikkust”. Egoistlik inimene on veendunud, et tema positsioon ja tema probleemid on kõige tõsisemad siin maailmas. Ta sulgub endasse, see on aga ilmne risk langeda depressiooni.

Teisalt, kui meis kõigis poleks raasukestki egoismi, siis lahustuksime täielikult teistes, teadmata midagi iseenda kohta, mõistmata ennast ning omamata ressursse enesearenguks.

Egoism on kultuuri ja ajaloolise konteksti küsimus

Suhtumine egoismi on seotud ajaloolise kontekstiga. Antiikajal ei tulnud kellelgi pähe teist inimest egoismis süüdistada. Tsivilisatsioon oli niivõrd noor, et tähelepanu enda suhtes (eneseteadvus) oli võrdne maailma teadvustamisega ja loomulikult kiideti see heaks. Kristluse tulekuga sai egoismist aga taunimisväärne iseloomujoon, sest kristluse ideaal — päästja — oli altruist, kes leppis inimkonna päästmise nimel kannatuste ja surmaga.

Seotud lood:

Ent renessansi ja valgustatuse epohhidel, mil hinnati iga inimese väärtust, tema tähelepanu omaenda püüdlustele ja vajadustele, peeti egoismi täiesti loomulikuks. See tuli väga kasuks XIX sajandil, kui Euroopas hakkas tormiliselt arenema kapitalism. Tekkis tunne, et ilma egoismita ei ole võimalik üles ehitada uut ühiskonda. Ühiskonda, mis rajaneks totaalsele konkurentsile ja individuaalsele kasusaamisele.

Samuti on kaasajal läinud isiklik kasu üle taunitavast kategooriast heakskiidetud kategooriasse. Selline kahetine suhtumine egoismi tekitab segadust ning sünnitab isiksuse sügava konflikti.

Mitte keegi ei sünni altruistina

Elu esimestel aastatel oleme kõik väikesed natsissistid. Ning polegi oluline, millisesse ühiskonda me sündisime. Lapse mõtted ja tunded on suunatud oma tahtmiste rahuldamisele. Teised inimesed huvitavad väikelast sõltuvalt sellest, kui kasulikud nad tema „minale” on.

Selline egotsentrism on loomulik arengu periood, Tänu sellele kujuneb eneseaustus. Alles 6-7- aastastel lastel tekib tarve usalduslike suhete järele teiste inimestega. 6-aastaste seas on juba märgata neid, kelle jaoks egoism pole enam enese tundma õppimise meetod, vaid juba elu norm. Nad ei jaga mitte kellegagi mitte midagi, neid ei huvita eriti teiste laste arvamus, nad sunnivad peale oma mängureegleid. Need on lapsed, kelle vanemad on reaalsuses halvasti orienteeritud, nad pole selgitanud, et ilma teiste inimesteta pole võimalik olla ning et arvestada tuleb ka teiste huvidega.

Lapsevanemad ei peaks last karistama selle eest, et too on egoist. Parem on talle seletada, et see, kuidas ta käitub, pole eriti mõistlik. Kui ta on teistelt mänguasjad ära võtnud, siis järgmisel päeval mängivad lapsed juba ilma temata ning ta jääb üksi. Kui täiskasvanud ei astu dialoogi lapsega, vaid nõuavad võimukalt käitumisreeglite täitmist, siis hiljem hakkab laps iga nõudmise või palve puhul tundma end kallaletungi objektina ning asub end kaitsma. Ja seda egoismi abil. Teisiti ta lihtsalt ei oska säilitada usku endasse.

Läbirääkimiste kunst

Võttes arvesse teiste inimeste vajadusi ja soove, me kooskõlastame neid enda omadega ning sõlmime pidevalt kompromisse.

Kunst elada on kunst kokku leppida partneriga, lähedaste ja kolleegidega. Kui võtame arvesse teiste inimeste soove, siis see võimaldab ka meie endi soovidega arvestamist teiste poolt.

Loe veel

Ent probleem on selles, et ei ole olemas varakult ette antud egoismi määra. Kas on ikka pühapäeval vaja vanaemale külla minna, kui pärast rasket töönädalat pole jõudu? Kas ikka peab puhkuse veetma seal, kus partner tahab, kui ise eelistaks teist kohta? Kas tasub raha laenata töötule sõbrale, kes vaevalt selle tagasi maksab?

Iga kord tuleb leida tasakaalu kohusetunde, isiklike huvide, oma isikliku ruumi kaitse ja soovi vahel õigesti käituda.


Egoism, nartsissisism, individualism — milles on vahe?

Egoism on enesearmastus, liialdatud tähelepanu pööramine oma „Minale”, oma vajadustele ja huvidele. Egoistile pole omane arvesse võtta teiste inimeste huvisid ja vajadusi. Egoismi vastand on altruism. Egotsentrism on kujutlus endast kui universumi keskpunktis olevast isikust, võimetus vaadata ennast kõrvalt ning üritada asetada end teise inimese olukorda.

Nartsissism - kinnismõtteline kirglik armastus oma kuju vastu. Väärtustamata teisi inimesi ning demonstreerides oma üleolekut kompenseerivad nartsissistid sel moel neid hävitavat sisemist tühjust.

Individualism on maailmavaate eriline vorm, mille puhul antakse eelistus individuaalsetele väärtustele (valikuvabadus, iseseisvus) ning ei taheta käituda vastavalt grupi (perekond, sotsiaalne klass või parteid) arvamusele. See soodustab egoistlikku käitumist. Ent mitte kõikidel individualistidel pole kinnisideeks üksnes nende „Mina”.

Kas mõistlik egoism on võimalik?

Millised ka poleks moraali printsiibid, on inimese elu allutatud rõõmude otsimisele ning oma isiklike huvide kaitsmisele. Selle väitega nõustuks ka Erich Fromm, kes kinnitas, et egoismi täielik puudumine on üks egoismi tunnuseid, kusjuures sageli kõige olulisem.

Filosoofid on ammu mõtisklenud mõistliku egoismi võimaluse üle. Selline egoist ei ohverda ennast, ent ei nõua ka teistelt ohvreid. Ta rahuldab oma mõistlikke vajadusi, kõike aga, mis on üle selle, on ta valmis jagama. See on küllalt kõrge enesehinnanguga isiksus. Ta teab, et tal on õigus teatud hüvedele. Tema eneseaustus ja enesekindlus lubavad tal teistesse inimestesse sõbralikult suhtuda.

Muide, sageli osutub egoistlik motivatsioon efektiivsemaks kui altruistlik soov aidata. Prantsuse teadlaste poolt läbiviidud uuringud näitavad, et vabatahtlikud, kes üritavad rahustada oma südametunnistust või kelle jaoks on teiste õnnetused talumatud, on enamast järjekindlamad. Nad toovad objektiivselt rohkem kasu kui need, kes lähevad vabatahtlikuks abstraktsest armastusest inimeste vastu.

Psühholoogilisest seisukohast võttes on üldiselt tervislik hoolitseda enda eest. Ent hoolitseda üksnes enda eest või, vastupidi, alla suruda kõik omad huvid, ei ole õige. Me võime rahulikult elada koos oma soovidega, kui vaid ei sunni teisi neid soove täitma. Kui aga kellegi egoistlik käitumine viib meid endast välja, võime meenutada Ema Teresa üleskutset, mida saab lugeda Kalkuta lastekodu seinal: „Inimesed võivad olla mõistmatud, ebaloogilised ja egoistlikud, andestage neile ikkagi”.