Kaidi Karilaid on naine, kes võib vahel teistele veider ja ehk isegi hullumeelne tunduda, teinekord jällegi võib-olla liiga kerglane või üleüldse defineerimatu. Aga see ongi Kaidi — see, kes ta tegelikult on ja talle meeldib see. Räägime õnnekoolitaja Kaidi Karilaidiga vabadusest, suvest, seiklusjanust, kõigest sellest, mida me kõik väga ootame ja igatseme.
Mida tähendab teie jaoks suvi?
Iseendaks olemise seiklust, täies mahus. Mina isiklikult naudin Eestimaa suve. Ma ei planeeri ühtegi äraminekut või selliseid tegemisi, kus ei ole loodus kaasatud. Kõik tegevused, mis iganes need ka ei oleks, on kaasatud loodusega.
Loodus on see, mis õpetab meile olemist. Loodus õpetab meile olemist hinnanguteta, arvustusteta, õige ja valeta. Loodus lihtsalt on. Kui sa oled kogu aeg sellises keskkonnas, kus sa märkad ja näed loodust, sa oled koos loodusega, siis ma olen märganud, et palju lihtsam on olla.
Küsin tihti inimestelt, et kus on lihtsam olla, kas kaubanduskeskuses või looduses. Kummast kohast sa tahaksid kiirelt jalga lasta? Nüüd tekib küsimus, miks sa tahad sealt jalga lasta. Me oleme teadlikud olevused, oleme teadlikud teiste inimeste eludest, muredest, hädadest, kõigest, mis meie ümber on. Kui sa oled looduses, siis seal ei ole inimesi. See on puhas teadlikkus, lihtsalt olemine, kõik lihtsalt on ja seal ei ole mingit mõtlemist, kalkuleerimist, jooksmist, vaid puud kasvavad, linnud laulavad, loomad tatsavad ringi, inimesed suhtlevad üksteisega. Loodus lükkab sulle uksed lahti ja annab võimaluse vaadata endasse, oma südamesse.
Paljud inimesed käivad suvel tööl ja siis ei jõua ära oodata, et tuleks lõpuks see kauaoodatud puhkus. Nädala või kahe pärast tuled puhkuselt tagasi ja oled veel rohkem väsinud. Mis seal valesti läheb?
Olulisemad põhjused on:
Kui tööd teha lõbu ja rõõmu pärast, see loob sulle rahuldust ja sa naudid igat hetke, mil sa seda teed, siis kuidas sa saad sellest kunagi väsida? On väga tihti seda, et kui inimesed lähevad tööle või kus iganes nad põhikohaga käivad, siis nad hakkavad esimese asjana puhkust planeerima. Me käime tööl selleks, et puhata.
Me loome endale elus luku- ja võtmesüsteemi, kus tegelikult on sul võimalus teha seda kõike ühel ja samal ajal. Sa puhkad, sa lood, sa teed midagi, lood maailmale väärtust, saad raha ja uusi võimalusi, samal ajal ka lõbutsed. Inimesed küsivad, et kuidas seda teha. Seni, kuni sa arvad, et sa pead midagi ainult tegema, istud oma mõttekonstruktsiooni lõksus.
Sa ei pea mitte midagi tegema. Kes ütles, et sa pead? Ühiskond? Ema? Isa? Sa oled ära õppinud selle ülesande, et sa pead seda tegema ja siis on õigustus, et miks sa pead. Arved on vaja maksta, toitu on vaja osta, lapsi on vaja kasvatada, riided on vaja selga osta, autole on vaja kütust, liisingut on vaja maksta. Muidugi! Mis oleks, kui sa saaks seda kõike maksta selliselt, et sa teed neid tegevusi, mis sulle päriselt rõõmu loovad? Raha ja vahendid tulevad kergelt. Kas siis on päriselt vaja planeerida puhkust?
Inimesed küsivad minult, et kuna mina puhkan. Ma ei saa aru, mida nad räägivad, mul on kogu aeg puhkus. Kui sa teed vahel tugevat trenni, siis peale seda oled sa hästi rahulik, lõõgastus pärast päeva või nädalat. Teen nädala tugevat tööd ja peale seda on lõõgastusetunne.
Kui sa teed trenni sellepärast, et sa pead tegema, siis mis tunne peale seda on? Ei ole tulemusi, mis mõte sel on? Mis mõte on üldse nendel asjadel, mida sa pead tegema? Kes on õpetanud, et midagi PEAB tegema? Ainus asi, mis väsitab, ongi see, mis paneb sind tahtma seda PEAB-asja tegema. Sa piirad end selle kohustusega.
Sa saad seda teisiti luua, sa saad luua vabaduse, sa saad luua seda, mis sulle päriselt rõõmu teevad, luues neid asju, neid tegevusi tehes, mis annavad sulle tegelikult raha ja võimalusi, et sa saaksid maksta oma toidu, üürid, autod ja kõik muud asjad.
Millised on esimesed sammud, et ära tunda, et igatsen puhkust ja töö tegelikult ei meeldi? Kas tunne, et ma tahan puhkusele joosta, võib olla üks märk?
Kindlasti. Teine asi võib olla see, et sa oled end selle konkreetse tööga ammendanud. Me kõik oleme loovad isiksused. Kui töö on rutiinne ja ühetaoline, siis väga paljud inimesed tüdinevad lihtsalt ära. Sa ei jaksa, sa oled väsinud, sa lihtsalt ei suuda. Asi, mida saaks jälgida, on see, et kuidas saaks seda muuta, mida sa hetkelt teed. Kui sa ei ole konkreetselt seal puldi juures, et sina saaksid ise seda muuta, siis hakka endalt küsima, mis on need asjad, mida sa saaksid lisada oma ellu, et luua põnevust. Mida saaks oma ellu luua, mis elimineerib seda rutiini või hakkad hoopis otsima teist töökohta. Võib-olla ongi see töökoht ammendanud ja see ei võimalda sulle mingisugust kohta, kus sa võiksid ennast arendada.
Küsi, mis on veel võimalik, mis on see, mis sulle päriselt rõõmu teeb. Loomulikult ei tule see paari päevaga. Hakka küsima, energiat andma sellele, mida sa soovid ja tahad, mitte sellele, mida sa pead või ei taha.
Alles võttis ühe suure ettevõtte juht avalikult sõna ja ütles, et tegelikult peaks ülemusel olema hea meel, kui tema töötaja läheb varem töölt ära — läheb orkestriproovi, oma uue arendusega investoreid otsima või kui ta läheb trenni, et saavutada parem tervis või paremaid tulemusi. Kui inimene on jõudnud järeldusele, et tänane töö teda enam ei rahulda, on mingid asjad, mida tahaks teisiti teha, siis kuidas seda läbirääkimist pidada?
Olla iseendaga haavatav. Kui sa päriselt tajud, et see töö ei sobi enam, siis palun ära sunni end ega hoia end tagasi, sest ülemus ei tea mitte kunagi seda, mis sinu südames tegelikult toimub. Haavatav olemine tähendab seda, et sa ei lähe süüdistades, hoiakuga, rünnakuga oma ülemusele seda rääkima, et kõik on nii tavaline ja tahad midagi muuta. Pigem öelda, et on selline tunne, et töö on ammendanud, on igav, tunned rutiinsust, nii väga sooviks, et oleks kerge, lõbus ja lihtne. Isegi, kui sa oled otsustanud, et päriselt ei taha seal enam töötada, siis ole haavatav ja ütle otse, et sul on teised suunad, teed ja valikud.
Tegelikult haavatavad ülemused ja juhid hindavad üle kõige sind ja sinu olemust haavatavana. Need ei ole juhid, kes sind hukka mõistavad, kui sa selliselt tuled. Sellisel juhul on see väga hea panus sinule endale, kui sa sealt lahkud. Haavatavus on see, kus sa ei peida midagi, sa oled sina ise ja räägid välja, mis sul mõttes on.
Kõige rohkem toobki konflikte maailmas ettevõtete ja töötajate vahele see, et me teeme selle tähtsaks, selle asemel, et jääda inimesteks ja südamesse. Läbi südame toimub suhtlus, olgu need siis ettevõtjad või ükskõik kui olulised haridusasutused. Tule ülemusena või ükskõik mis rollis oma südamesse, ole sellega selge ja nähtav, tule sellega välja. See on see, mida inimesed hindavad, ükskõik kus sa oled. Kui sa küsid küsimuse ja oled sellega haavatav, siis universumil on kohe plaanid sinu jaoks.
Allikas: Telegram
