Sellisel juhul ei ole aga sel suurt pistmist sellega, mis on tegelikult selle lause mõte. On rahuolematus, on teadmine, et on rahulolematus ja midagi tuleks muuta, aga seda ei tehta. See ei ole enesearmastus, vaid enesepettus, millega kaasneb tihti süütunne ja häbi. Teine variant on veenda end agressiivse vastandumisega tervislikule eluviisile, öeldes, et nii ei saa elu nautida, pole vabadust jms. Mõlemal juhul, kui selline eneseveenmine on üldse vajalik, on seal all rahulolematus endaga, mitte enese armastamine sellisena, nagu ollakse.

Miks on siis ikkagi nii oluline aktsepteerida ennast sellisena, nagu parasjagu oled? Miks sellest nii palju räägitakse? Põhjuseid on mitmeid. Esimene neist väga lihtne: selleks, et midagi muuta, tuleb kõigepealt täielikult näha ja aktsepteerida hetkeolukorda ehk seda, mida üldse muutma hakatakse ja miks.

Miks on oluline, et see aktsepteerimine toimuks rahus ja ennast armastades? Seda seletab hästi ühe valgustunud joogi ja õpetaja Sadhguru võrdlus elu ja mangopuude vahel. Kipub olema nii, et meile meeldivad mangod, aga mitte puu ise. Me seisame puu ees ja ootame vilju, keskendudes viljadele, tulemusele — sellele, mida veel ei ole, mitte puule endale — sellele, mis on. Tegelikult teab aga iga aednik, et andes puule õige väetise ja hoole, kukub vili varem või hiljem Sulle ise pähe. Ilma vajaliku hooleta ei pruugi vilju aga kunagi tulla.

Sama lugu on igasuguste dieetide ja treeningprogrammidega, mida alustatakse enamasti just enese mitte aktsepteerimisest. Kui palju oleme kuulnud, eriti teismelistelt, lauset „Ma vihkan oma keha! Ma olen nii paks!” Teoreetiliselt võiks see ju olla punkt, kust alustada muutumist. Teatud juhtudel on viha käimapanev jõud. Aga see ei toimi. Viha jõud vajab positiivsesse kanalisse suunamist ja seda saab teha läbi armastuse ja mõistmise.

Nii paljudel on kogemusi erinevate dieetide ja programmidega, mida mõnda aega suudame järgida, võimalik, et saavutame ka tulemusi, aga mõne aja pärast pöördub kõik vana rada. Ja siis proovime taas uut programmi või dieeti. Uuel aastal näiteks. Ja kihutame uue hooga samasse kohta. Mõned inimesed teevad nii läbi ühe või kaks ringi, halvematel juhtudel võib dieedi-programminõiaring aga kestma jäädagi. Miks? Sest tegeldud on kogu aeg sellega, mida pole, samas, kui sellesse, mis on ehk oma praegusesse kehasse ja seisundisse, suhtutakse negatiivselt — tahaks mangot, aga puu ei meeldi.

Kui asjad nii toimiks, et võtad muudkui mingi dieeditehnika ja teed keha korda nagu auto, oleksime ilmselt kõik oma ideaalkaalus. Paraku inimeste puhul see nii ei toimi. Vaja on elustiilimuutust. Elustiil algab aga enesekuvandist, suhtumisest iseendasse — sellesse puusse, mis vajab armastust, hoolt, head kohtlemist, aktsepteerimist, kannatlikkust, et ta vilju kannaks. Kui meid kohtleb halvasti töökaaslane või ülemus, saame aru, et sellise lähenemise pinnalt ei saa tulla häid tulemusi. See ei motiveeri kedagi, vaid alandab enesehinnangut ja soovi tulemuste saavutamisse panustada. Iseendaga käitume aga dieeditamise nõiaringis just samamoodi. See ei mõju laastavalt mitte ainult kehale, vaid eelkõige psüühilisele tervisele.

Erinevalt autost, saab muutus inimeses alguse seestpoolt. Psühholoogilise nõustaja ja terapeudina püüan ma kõigepealt jõuda kliendiga selleni, kust rahulolematus tuleb, miks soovitakse kaalu langetada. Mitte alati ei ole sel objektiivset põhjust (oleme ju kõik näinud neid imepeenikesi tüdrukuid, kes kurdavad, et nad on paksud). Kui ülekaal on tõesti probleem ehk inimese elustiil ja keha ei ole terved, siis selle sügavam põhjus on ikkagi peas ja alateadvuses. Millist vajadust täidab ülesöömine? Mis paneb käituma enesehävituslikult oma kehaga, millega end enamasti identifitseeritaksegi? Millised emotsioonid käivitavad mingid isud? Kust on need alguse saanud? Millised on enesekohased uskumused, mis kaalu langetamist takistavad?

Jah, on ka erandeid, inimesi, kelle tahtejõud on nii tugev, et nad suudavad end lihtsalt distsipliini abil sundida. Parematel juhtudel saab sellest alguse muutus elustiilis. Aga selle põhjus on positiivne kogemus, parem enesetunne ja selle kaudu ka armastuse suurenemine enese vastu. Enamasti ei ole tahtejõud aga nii tugev ja teiseks, mida enamasti ei teadvustata, kaalulangus ise ei ole ju eesmärk, vaid läbi selle saabuv kõrgem enesehinnang ja parem enesetunne nii füüsiliselt kui vaimselt.

Tulles tagasi algusse, „armasta end, nagu oled” ei ole hipiudu, mis tähendab probleemide eitamist ja muutuse vältimist, nagu mõnikord arvatakse. See on baas selleks, et muutus saaks elutervelt ja jätkusuutlikult toimuma hakata. Ilma selleta saame dieeditamise nõiaringi ja halvemal juhul probleemi süvenemise, sest ülekaalu psüühiline põhjus, mida on ignoreeritud, süveneb, armastuse puudumine enese vastu, enese mitte aktsepteerimine süveneb ja see toob kaasa uut enesehävituslikkust, mitte tervemat elustiili. Terved valikud tulevad armastusest ja hoolest enese vastu, oskusest end kuulata, oma vajadusi mõista. Muutused ja tulemused tulevad sellega vältimatult kaasa. Just nagu viljad mangopuul. Niisiis — armasta ennast nii, nagu oled, ülejäänu tuleb ise. Ja lõpuks polegi enam nii olulised kaalunumber või kehakuju, vaid terve ja kerge enesetunne oma kehas.

Kui soovid kehakaalu või muu probleemiga terviklikult tegelda, siis minuga saab kontakti FB-s või kirjutades magdalatherapy@gmail.com.