Selleks, et end taas väärtustama hakata, pead muutma seda konkreetset asja

 (1)
Selleks, et end taas väärtustama hakata, pead muutma seda konkreetset asja
Foto: Dollar Gill/Unsplash

Terapeut, harfimängija, qigong’i (hiina tervisevõimlemise) treener Kreet Rosin-Pindmaa on mitme raamatu autor ja vaimsete praktikate õpetaja, kes aitab tõhusate teraapiameetodite abil inimestel toime tulla elu erinevate õppetundidega. Tema raamat “Mina olen väärtuslik” on teejuht, et väärtustada iseennast ja suurendada armastuse ja külluse vastuvõtuvõimet.

Inimesed kipuvad end vähendama

Kreet Rosin-Pindmaa sõnul meist igaühel käib päevas peast läbi tuhandeid mõtteid. Üks osa neist käivad meie enda kohta. Ja sellest osast suur hulk on selliseid, mis meid mitte mingil moel ei toeta — hoopis vastupidi. Mingil kummalisel põhjusel on inimestele sisse harjunud enese vähendamine.

Siin on mõned näited võimalikest ennast mahategevatest väljenditest:

  • „Ma olen ikka täielik tolvan…”;
  • „Ma olen täiesti lootusetu kobakäpp…”;
  • „Mul ei õnnestu kunagi mitte midagi…”;
  • „Minusugused mõttetud inimesed ei meeldi mitte kellelegi…”;
  • „Ma olen lootusetu hilineja… millal ma ometi ükskord õpin õigel ajal kodust välja minema… ilmselt mitte kunagi, kuna ma olen täiesti lootusetu… ja mul ei ole ju järjepidevust millegi tegemiseks…”.


Kuidas on lood sinuga — mida sa mõtled ja räägid iseenda kohta? Milliseid sõnu sa kasutad enda ja oma tegevuste kirjeldamiseks?

Seotud lood:

“Kui sulle peaks tunduma, et sul ei olegi negatiivset sisekõnet (kuna mul ei ole kombeks midagi välistada, siis ei välista ma ka seda, kuigi tõenäosus on kaduvväike), siis on laias laastus kolm võimalust,” tõdeb Kreet Rosin-Pindmaa.

  1. sa juba väärtustad ja armastad end täielikult;
  2. sa oled oma sisekõnega juba nii harjunud, et enam ei märkagi seda;
  3. sa ehk tõesti ei tee enda kohta ühtegi märkust, aga sa kritiseerid ja teed maha teisi, nii et tolmab. Kuid andes hinnanguid teistele, kritiseerid tegelikult iseennast. Pea meeles: ka siin kehtib arusaam, et kõik on üks. Kõik, kellega elu sind kokku viib (olgu vahetult või läbi ekraani või ajakirjanduse vahendusel), on mingid sinu aspektid. Seega, kritiseerides kedagi teist (või tema omadust/käitumist), kritiseerid tegelikult iseennast.

“No nii, kui sa nüüd paned käe südamele, siis milline neist sisekõne variantidest peab paika sinu puhul? Või tekkis sul juba eespool taipamine, et ehk on sul vähemalt üks ennast saboteeriv mõte, mida ütlesid endale näiteks läinud nädala esmaspäeval, kui sa hommikuse kiirustamise ajal kohvitassi ümber ajasid? Või kui sa hea inimesena püüdsid vastu tulla kõikide kolleegide palvetele ning jäid oma põhitööga jänni?” soovitab Kreet Rosin-Pindmaa mõelda.

Enda väärtustamiseks on vaja muuta mina-pilti

Nagu kõige muu puhulgi, kehtib tema sõnul ka negatiivse sisekõnega seonduvalt ütlus: „Igas asjas on midagi head.” Nii uskumatu kui see tunduda võib, on tõepoolest ka negatiivsel mõttel positiivne külg. Kui märkad negatiivset mõtet, siis võid öelda talle nii: „Ma tänan sind! Nüüd ma tean, millise mõttega ma end saboteerin ning millist uskumust võiksin muuta.”

“Kui sa oma mina-pilti ära ei muuda, siis on väga raske (kui mitte võimatu) luua püsivat muutust nii iseenda väärtustamises kui muudes eluvaldkondades. Sinu sisekõne on otseselt seotud sinu mina-pildi ja vibratsioonitasemega,” selgitab Kreet Rosin-Pindmaa. “Ning ühe teooria kohaselt sõltub sinu mina-pildist sinu isikliku reaalsuse kvaliteet. Loomulikult võid saavutada ajutisi muudatusi tehes äärmuslikke pingutusi (nt end näljutades või meeletult õppides), kuid suure tõenäosusega kaob sel moel saavutatu üsna lühikese ajaga. Miks ta kaob? Sest sinu alateadvuses olev psühho-küberneetiline programm teeb endast kõik oleneva taastamaks esialgse programmi kohaselt valitud kurssi. Kuidas sellest pääseda? Selleks tuleb muuta programmi seadistust. Kui ma peale keskkooli lõppu läksin õppima TIP-isse (praegune Tallinna Tehnikaülikool) programmeerimist, siis sai mulle üsna ruttu selgeks, et arvuti toimib vastavalt sellele, millise programmi ma olen käivitanud ning kuidas ma käivitatud programmi olen programmeerinud või seadistanud.”

Ühe teooria kohaselt on inimese mina-pilt küberneetilise mehhanismiga. Ja seetõttu sõltub mina-pildist see, millised piirid oled oma elule seadnud. Kui sinu pilt enesest on negatiivse alatooniga ning kammitsetud piirangulistest uskumustest, siis oled endale ehitanud üsna väikese kasti. Mida vähem piiranguid, seda suuremas kastis sa igapäevaselt toimetad.

Sõna „küberneetika” tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähendas laevajuhtimiskunsti. Juhtimisteooriate tähenduses tõi termini üldisesse kasutusse Norbert Wiener.

Mis see inimene muud ikka on kui üks laev, mis seilab elumerel. Sellel elumerel seilavad laevad on erineva suurusega, üks väiksem, teine suurem. Kuid küsimus ei ole mitte laeva suuruses, vaid kapteni juhtimisoskuses — kas laev allub kaptenile või on hoopis mässava meeskonna kontrolli all. Mässava meeskonna moodustavad sinu teadlikud ning alateadlikud uskumused iseenda kohta. “Sinu alateadvuses olevad uskumused ja seega ka mina-pilt kujunevad sageli välja üsna varases lapsepõlves. Kuid sa ei ole enam laps ning on aeg teha inventuur ja vajadusel korrektuur selles pildis,” selgitab ta.