Terapeut Kreet Rosin-Pindmaa: andestamatust endas hoides veame kaasas organismi kurnavat seljakotti

 (8)
Terapeut Kreet Rosin-Pindmaa: andestamatust endas hoides veame kaasas organismi kurnavat seljakotti
Foto: erakogu

Terapeut Kreet Rosin-Pindmaa jaoks on jõuluajal kõige olulisem perega koos olemine nii kitsamas ringis kui ka laiendatud perekonnaga: ema, isa, täiskasvanud õed-vennad. „See on selline viljakas mitte millegi tegemise aeg, mille olulisust Fred Jüssi kunagi ühes loengus rõhutas,” räägib Kreet. „Lihtsalt oled perega koos ja naudid lugude vestmist, laulmist-musitseerimist, ühist söömist — kasvõi lühikest aega, vastavalt kõikide osapoolte võimalustele.”

Külge Teadlikareng.com vedava ettevõtliku naise peres on tore komme esitada jõulukuuse all omaloomingulisi haikusid-luuletusi-laule-tantse-pillilugusid. Mitte kingi saamise soovist, vaid seetõttu, et see on vahva ja saab palju nalja. Väga humoorikate ja tabavate haikudega on viimastel jõuludel silma paistnud lisaks tema isale ja abikaasale vanem poeg Mattias ja õepoeg Kaspar, kes heas mõttes püüavad üksteist üle trumbata.

Millele võiks iga inimene aasta lõppedes tagasi vaadata ja mille pealt otsustada, kas see oli edukas aasta või mitte?

Minu ja usun, et üha rohkemate inimeste jaoks tähendab edu seda, mil määral on minu isiklikus reaalsuses elu elamisväärseks muutvaid aspekte: elurõõmu, armastust ja tänulikkust. Oma teraapiaruumis kohtun üsna sageli inimestega, kellel materiaalses plaanis on kõik kenasti, kuid hinges valitseb tühjus või masendus.

Tihtipeale nad ei mäletagi enam, millal sai viimati südamest naerdud või kogetud sisemist rahu. Seega, lõppevale aastale tagasi vaadates võiks mõtiskleda selle üle, kui palju oli selles elurõõmu, armastust ja tänulikkust ning kas saad midagi teha selleks, et neid oleks edaspidi veelgi enam.

Seotud lood:

Elus ikka juhtub, et teeme vigu või tahtmatult kellelegi liiga. Kui oluline on andestada endale ja teistele?

Andestamise olulisust ei saa ülehinnata ega liigselt tähtsustada. Siinjuures on oluline meeles pidada, et andestamine ei tähenda tehtu heaks kiitmist, vaid otsust, et sina ennast väärtustava inimesena loobud andestamatusekoormast.

Andestades ei keskendu sa mitte sellele, et teine inimene seda ilmtingimata vääriks, vaid sellele, et sina väärid seda. Andestamine on kingitus sulle.
Hoides eneses andestamatust, veame enesega kaasas kogu organismi kurnavat seljakotti, mis ei panusta mitte kellelegi.

Andestamatus viitab teadmatusele — teadmatusele selles osas, et iga inimene annab endast alati parima vastavalt oma teadlikkusele käesolevas hetkes. Meie teadlikkus võib olla hetketi erinev. Näiteks võib sinu teadlikkus olla madalam haigus- või suure stressi perioodil. Samuti siis, kui sul on nii-öelda patarei tagurpidi, mille puhul kipud tegema asju, mida ei peaks tegema, ütlema asju, mida hiljem kahetsed, ajama sõnu sassi risti-vastupidi, lükkama edasi tegemist vajavaid toimetusi, ärrituma iga väiksemagi asja peale ja muul moel käituma ennastsaboteerival moel.

Teadmatuse, see tähendab ka andestamatuse tagajärjeks on alati kannatus, mis võib väljenduda mitmel tasandil: suhetes, tööl, spordis, tervises, loomingulise potentsiaali väljendamises.

Teraapiaruumis kohtan ka selliseid inimesi, kes enda sõnul suudavad andestada kõikidele teistele peale enda. Kui sa aga ei suuda enesele andestada, ei toimu tegelikult täielikku andestamist ka teistele. Enesele andestamine on eelduseks tervenemisele mistahes tasandil.

Millal algab vaimne vabanemine ja saab eluga päriselt edasi liikuda? Millal on õige aeg uusi unistusi unistada ja eesmärke seada?

Vaimne vabanemine, nagu iga teinegi teekond, algab esimesest sammust. Selleks esimeseks sammuks võib olla teadlik otsustus vabaneda kõigest, mis koormab või kahjustab või mille aeg on saanud ümber. Unistada või eesmärke seada võib põhimõtteliselt igal ajal, kuid neisse ei maksa klammerduda.

Klammerdudes paneme energiad blokki ja takistame unistuse-eesmärgi täitumist. Samas, on väga lihtne öelda, et ära klammerdu ja lase lahti, kuid tegu ei ole ju kohvri käestpanekuga. Sellest, kuidas mitte klammerduda ja mil moel lahti lasta, olen kirjutanud oma raamatutes ning õpetan ka kursustel ja seminaridel.

Kuidas leida sellest aastast need asjad, millest tuleks loobuda? Kuidas võiks üldse esimesed sammud edasiliikumiseks teha?

Loobumist väärivaid „asju“ võib leida mitmel erineval tasandil: füüsilisel (sinu jaoks oma aja ära elanud rõivaste, tehnikavidinate ja muu näol), emotsionaalsel (kahjustavate emotsioonide näol) ja vaimsel tasandil (saboteerivate uskumuste ja mõttemustrite näol).

Kui sinu jaoks on füüsiline tasand kõige arusaadavam, alusta sellest, et korista iga päev mõni nurk või ruumiosa (vältimaks liigset frustratsiooni, mis võib tekkida juhul, kui mõtled kogu kodu koristamise peale). Sealt edasi revideeri uskumusi. Selles võib sind aidata see, kui seoses kannatust pakkuva olukorraga esitad endale küsimuse: mida peab uskuma selleks, et luua endale selline kogemus? Nii kahjustavate uskumuste kui ka emotsioonide vabastamisel võib palju abi olla koputusteraapiast.

Mis on jõulude ja pühadeaja juures sellist, mida kindlasti ei tohiks märkamata jätta?

Kindlasti tasub enesele teadvustada kõik õnnistused isiklikus reaalsuses. Nii materiaalsed kui ka need, mida ei saa osta ka kogu maailma kulla eest: lisaks kodu-toidupoolise-riiete-joogivee piisavuse eest tasub tänulikkust tunda seoses kõikide lähedaste olemasoluga.

Ei tasu iseenesestmõistetavalt võtta kellegi kohalolu isiklikus reaalsuses, kuna me ei tea iial, millal on meie viimane kohtumine. Eriti õnnistatud oled siis, kui sinu kaela ümber on su lapse käed, mis sind oma kallistustega hellitavad pehmemalt kui mistahes spaahoolitsused.

Pöördutakse teie kui terapeudi juurde ka sooviga alustada päriselt uut elu? Millist nõu sellisel juhul annate?

Jah, pöördutakse ka sellise sooviga. Selguse huvides: terapeut ei anna nõu, vaid juhendab selles protsessis erinevate teraapiameetoditega — lähtuvalt konkreetsest inimesest — vastusteni ja ressurssideni, mis on tema enda sees olemas.

Uue elu alustamine tähendab senisest teistmoodi mõtlemist ja tegutsemist, mis eeldab lahtilaskmist kahjustavatest uskumustest, saboteerivatest tunnetest ja kahjulikest harjumustest, tegemaks ruumi millelegi, mis panustab rohkem. See pole ühekordne tegemine, vaid tegu on protsessiga, mille käigus juurutatakse uutmoodi mõtlemist-tegutsemist. See on nagu „uue elumuskli“ treenimine, mis sarnaneb biitsepsi kasvatamisele või kõhulihaste tugevdamisele: ei piisa sellest, kui teed sobivat harjutust nädalas korra või kaks.

Tulemused tulevad ikka järjepideva tööga. Samas on hulk inimesi hädas järjepidevuse või tahtejõu puudumisega ning hoolimata sellest, et teatakse, mida tuleks teha, et kogeda uut elu, seda ei tehta. Sellist nähtust nimetatakse teraapiamaailmas psühholoogiliseks tagasikäiguks. Sel juhul on tegu alateadliku vastupanuga muutustele. Taolist alateadlikku ennastkahjustavat vastupanu on aga õnneks võimalik teraapiaseansi käigus vabastada. Ja see ei olegi nii keeruline, kui võiks arvata.

Millised on teie enda suurimad uusaastasoovid ja -lubadused, mida julgete kõva häälega välja öelda?

Minu üheks sooviks on arendada harfimänguoskust, et harfiteraapiat veelgi tõhusamalt rakendada ja veel paremini anda kontsertidel edasi minu pähe tulevaid meloodiaid. Samuti soovin saada paremaks sõbraks klaveriga ja noodikirjaga. Seni olen meil kodus oleva 150-aastase klaveri peal oma lood üles otsinud kuulmise järgi, kuid oleks tore osata neid palasid mängida ka noodist ja neid ise noodikirja panna.

Kuna mul pole kombeks siduda enda muutumist-arenemist uusaastaga või mõne teise kuupäevaga, vaid astuda vajalikke samme kohe nende taipamisel, siis alustasin klaveritundidega Tallinna Ülikoolis juba detsembris. See on ju arenguprotsess, mitte ühekordne tegemine. Nii nagu ka hiina meditsiini õpingute jätkamine pärast järjekordset eksamit veebruaris.

Kuidas seada ennast esikohale?

Enese esikohale seadmisele mõeldes meenub tuntud metafoor tassist: kui su enda tass on peaaegu tühi, siis ei ole sul — vähemalt mitte pikaajaliselt — vajalikke emotsionaalseid ja vaimseid ressursse teiste toetamiseks. Seega, on oluline enesele teadvustada, et lähedastele panustamiseks tuleb pöörata tähelepanu ka enese vajaduste rahuldamisele.

Samas, kui oled end pikka aega tahaplaanile jätnud, siis jälgi, et sa ei läheks teise äärmusesse — see võib teadmatuse tõttu väljenduda iseka suhtumisena teiste suhtes. Sealjuures tasub meeles pidada, et nii nagu kõik ülejäänud inimesed, oled ka sina väärtuslik. Sinu väärtus on justnagu piiritult-lõputult särav valgus, mida ei suuda kahandada mitte kellegi teod ega tegematajätmised, ütlemised või suhtumised. Ka sinu omad mitte. Sa väärid armastust igal hetkel ega pea seda ära teenima, sest sa ise oled kingitus maailmale juba üksnes oma olemasoluga.

Igapäevaelus võib selles osas olla kasu sellest, kui kirjutad märkmikusse igale nädalale või veel parem, kui igale päevale: „Kohtumine iseendaga“. Mitte lihtsalt umbmäärase meeldetuletusena, vaid konkreetsele kuupäevale kindlale kellaajale — justnagu paned kirja kõiki teisi sinu jaoks olulisi kohtumisi. Kuna suhe iseendaga on üks kõige olulisemaid suhteid üldse, siis sa ju ei taha sellelt kohtumiselt puududa. Kasu on juba sellest, kui alustuseks kohtud endaga igapäevaselt vähemalt viieks-kümneks minutiks. Selle kasuliku harjumuse juurdudes pikeneb kohtumisaeg iseenesest, sest see annab väge juurde.

Kohtumine endaga võiks sisaldada pilgu enesesse pööramist märkamaks seda, mis sinus toimub nii füüsilisel, emotsionaalsel kui ka vaimsel tasandil. Ja miks mitte ka energeetilisel tasandil, kui seda tunnetada oskad. Siis on sul võimalus teha vajadusel korrektuure enne, kui asi tõsiseks läheb. Mõnes mõttes on sisemaailma korrastamine just nagu toa koristamine: sa ju ei oota, kuni seal suure riidekuhila või mistahes muude hunnikute tõttu enam üldse liikuda ei saa. Korrahoidmine ruumis jooksvalt on lihtsam kui koristamine.

Kui lased liiga suurel korratusel tekkida, võib ilmneda vajadus külastada terapeuti. Samas, teadlikumad käivad terapeudi juures vähemalt korra aastas tegemaks sisemist suurpuhastust, kuna kõrvaltvaataja abiga on lihtsam taibata, millest tasub loobuda kogemaks senisest enam elurõõmu ja sisemist rahu. Sel juhul on lihtsam end väärtustada teisi kahjustamata.

Millised oleksid esimesed sammud, kui on soov uuel aastal rohkem tegeleda vaimse poolega?

Esimeseks sammuks on enesele tunnistamine, et sul on vaja endaga rohkem tegeleda liikumaks edasi vaimse enesearengu teekonnal. Teiseks sammuks on otsustus seda teha. Seejärel valid välja sulle sobivad moodused selle tegemiseks. Selleks võib olla teemakohaste raamatute lugemine, kursusel või loengul osalemine, trennis käimine või looduses viibimine või muu taoline. Loomulikult kuulub siia protsessi mõtisklemine selle üle, milline on hetkel sinu suurim väljakutse.

Tihtipeale peegeldab seda inimene või olukord, mida püüad kõige enam vältida või kes sinus kõige valusamaid tundeid kergitab. Kui taipad, et üheks väljakutseks praegusel eluetapil on elueesmärgi mõistmine, enese tõelise olemusega kontaktis olemine või täieliku potentsiaali väljendamine, võib olla kasu teraapiaseansist või kursusest „Teekond iseendani“, kus tegeleme lisaks muude oluliste sisemiste takistuste eemaldamisele saboteerivate hirmude vabastamisega.

Endaga tegelemine ja vaimne eneseareng on elukestev teekond, mille mõju ei puuduta üksnes sind, vaid ka lähedasi ja seda, mis toimub töö juures või sinu ettevõttes, sest ettevõte on omaniku energeetiline pikendus. Suures pildis mõjutab see ka kõiki teisi, kuna üht- või teistpidi oleme kõik omavahel mingis mõttes seotud. Seega tasub sammuda enesearenguteed teadlikult. Seeläbi on võimalus kogeda suuremat elurõõmu ja sisemist rahu.