Tom Valsberg: vimmakandmine on nagu juua iga päev pisut mürki

 (10)
Tom Valsberg: vimmakandmine on nagu juua iga päev pisut mürki
Foto: erakogu

Tom Valsberg on maailmarändur ja väelaulik, kelle viimati ilmunud raamatut “Eluterve pohhuist” on müüdud juba 4500 tükki, millega raamat tõusis ka müügitabelites kõrgele kohale. Tom kirjeldab raamatus seda, milline võiks välja näha ühe õige „pohhuisti“ elu ja eluterve suhtumine endasse ja teistesse. Sealhulgas räägib ta vimmast.

Eluterve pohhuist ei ole sadomasohhist. Seepärast ei kanna ta kunagi kellegi peale kauna ega vimma. Kui keegi talle suure käki keerab, siis tal on sellest inimesest lihtsalt edaspidi kama kaks ja ta ei mõtle enam selle peale, mis juhtus. Ta ei anna jõudu negatiivsetele emotsioonidele, mis temalt jõudu ära võtavad.

Eluterve pohhuist parem lõpetab sinuga rääkimise, kui jätkab sinuga vaidlemist.

„Tihtipeale me kanname vimma, mõtleme kellestki halbu mõtteid ja justkui saadame talle halba energiat, sest ta tegi kunagi meile mingi sigaduse. Eestlastel on kombeks kanda vimma isegi aastakümneid ja ekstreemsematel juhtudel surmani mitte andestada. Naljakas on aga see, et samal ajal kui vimmakandja tunneb end halvasti ja keeb enda vimmas, on sellel, kelle peale vimma kantakse, täiesti kama kaks. Tema üldjuhul ei mäleta ega tea, et keegi tema peale praegu vimma kannab. Sel ajal, kui vimmakandja temast halbu mõtteid mõtleb, olukorda meenutab ja end äärmiselt halvasti tunneb, joob eluterve pohhuist kuskil cappuccino’t, tšillib ja puhub sõbradega juttu. Tema ajab oma asju ja jääb sellest vimmast üldjuhul täiesti siiralt puutumata, samal ajal kui vimmakandja oma vimmas keeb ja energiat raiskab,” kommenteerib Valsberg kirjapandut.

Seotud lood:

Eluterve pohhuist teab, et vimmakandmine on nagu ta ise võtaks mürki ja loodaks, et keegi teine sureb ära.

Kui keegi ajab elutervele pohhuistile mingit tüütut kamarajura, siis ta leiab põhjuse, miks tal pole aega praegu kuulata ja lahkub. Või ta valib inimest aidata ja kuulab ära, ise mõeldes: “Mul on tegelikult täiesti kama kaks, aga ma kuulan ära, sest mul on jõudu teda kuulata ja aidata tal veidi pingeid maandada. Vahel olen ise ka selline…”

„Seega andestamine on oluline mitte niivõrd sellele, kellele andestatakse, vaid hoopis sellele, kes andeks annab. Sest kui ta ei anna, siis ta kannab seda raskust endaga elu lõpuni kaasas ja tunneb end iga kord halvasti, kui olukord meenub!” sõnab Valsberg.