Uni on üldse üks mõistatuslik asi. Me kulutame selle peale kolmandiku oma elust, seega keskmiselt 25 aastat. Tema puudumisel hakkame mõistust kaotama ning nägema igasuguseid nägemusi. Miks on loodus inimestele une kinkinud?
Kiiresti ja aeglaselt
Me ei tea senimaani, miks me magame. Huvitavat versiooni sellest, et sel ajal lahkub hing meie kehast ning suundub reisima, ei peeta enam tõsiseltvõetavaks. Kahju ju, oleks mingigi asendus puhkusele mineku asemel. Ka ema seletus, „et organism saaks puhata“, pole ka just päris õige. Meie uni koosneb mitmest faasist. Niinimetatud aeglase une ajal (esimesed 90 -120 minutit pärast uinumist) alaneb lihastoonus ja ka keha temperatuur ning süda lööb aeglasemalt. Sellel perioodil täienevad meie energiavarud.
Seejärel algab kiire une staadium ehk REM- (rapid eye movement) staadium, mille peamiseks tunnuseks on silmade kiire liikumine. Varem arvati, et sel moel jälgib inimene esemeid oma unedes. Tänapäeval on see hüpotees seatud kahtluse alla. Kui aga magaja sel hetkel äratada, siis ilmselt jutustab ta üksikasjalikult, kuidas ta koos pesukarudega jäätist sõi vms.