Vanemaealised inimesed vajavad depressiivsuse ennetamiseks rohkem tähelepanu

Tartu Ülikoolis tehtud analüüs näitas, et vanus 80 ja enam aastat, naissugu, läbipõetud depressiivsus ja vähene füüsiline aktiivsus on Eesti kesk- ja vanemaealiste depressiivsuse tekkes olulised tegurid. Uuringu tulemustest nähtub, et kuna depressiivsete riskirühma kuulub üha enam eakaid, peaks mõtlema perearsti visiidi aja pikendamisele, et ennetada vaimse tervise halvenemist.

Kliiniliste uuringute järgi kannatab Eestis depressiooni all ligi 6% täiskasvanud elanikkonnast. See tervisehäire esineb sagedamini üle 40-aastastel ja vanuse kasvades depressioonis inimeste osakaal suureneb. Rahvastiku vananemisest tingituna muutub üha tähtsamaks küsimus, millised tegurid võimaldavad inimestel pikendada piisavalt hea tervisega elatud aega.

Seepärast uuris Galina Opikova Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis kaitstud magistritöös „Depressiivsuse teke Eesti kesk- ja vanemaealistel SHARE uuringu põhjal“ depressiivsuse teket kahe aasta vältel ning analüüsis depressiivsuse seoseid Eesti kesk- ja vanemaealiste (53-aastaste ja vanemate) seas.

Opikova kirjeldas oma töös, et depressiooni ja depressiivsuse esinemine nii noorematel kui ka vanematel inimestel sõltub mitmesugustest psühholoogilistest, bioloogilistest ja sotsiaalsetest teguritest. Siiski võivad vanemaealised olla suuremas riskirühmas, sest vanuse kasvades lisanduvad tegurid, mis võivad tekitada vaimse tervise häireid kergemini.

„Noortega võrreldes kogevad vanemaealised suurema tõenäosusega negatiivseid elusündmusi, näiteks lähedaste surma, töö kaotuse ja pensionile jäämisega kaasnevaid sotsiaalseid ja majanduslikke muutusi ning terviseprobleeme, mis piiravad igapäevatoimetusi,“ peegeldas Opikova Maailma Terviseorganisatsiooni väljaöeldut.

Opikova analüüsis töös andmeid 1842 inimese kohta, kes on 53-aastased ja vanemad. Andmed on kogutud SHARE uuringutes aastatel 2013 ja 2015. Uuringutulemustest nähtus, et 22,6%-l uuringualustest tekkis kahe aasta jooksul depressiivsus.

Depressiivsust esines rohkem naistel ning 80-aastastel ja vanematel inimestel, kellel puudus võimalus saada leibkonnast või väljastpoolt abi. Tähtis tegur depressiivsuse tekkes oli mittetöötamine ja eluga rahulolematus. Depressiivsust esines rohkem inimeste seas, kes olid füüsiliselt aktiivsed 1–4 korda kuus ja kes ei tarbinud viimase kolme kuu jooksul alkoholi.

Tervisekäitumuslikke tunnuseid vaadeldes selgus, et depressiivsust oli rohkem tegevuspiirangutega inimestel, kahe või enama kroonilise haiguse põdejatel, eluga rahulolematutel ning korduvat depressiivsust kogenutel.

Uurimistöö autori sõnul võimaldab depressiivsuse tekke mõjutegurite tundmine töötada välja depressiivsust ennetavaid meetmeid, millest oleks kasu Eesti vanemaealistele, tervishoiutöötajatele, vanemaealiste lähedastele ja teistele vanemaealistega kokku puutuvatele inimestele.

Soovitustena tõstab autor uurimistöös esile toetavate tugivõrgustike ja sotsiaalsete programmide loomise ning esmatasandi arstide järjepideva koolitamise vajaduse. „Depressiivsuse tuvastamisel tuleb kindlasti arvesse võtta ka selle töö tulemustest selgunud depressiivsuse riskirühmi: need on naised ning 80-aastased ja vanemad inimesed. Seetõttu tuleks perearstidel pikendada vanemaealiste peale kuluvat visiidi aega ja oleks vaja uuendada teadmisi vanemaealiste vaimsest tervisest. Ka korduva depressiivsuse korral tuleb tähelepanelik olla, näiteks esitada rohkem küsimusi enesetunde, rahulolu ja meeleolu kohta.“