Minu võitlus vähiga: "Mul on sinust kahju, tütreke!"

Kärt Krikmann on noor ja kaunis eestlanna, kes elab juba mitu aastat Itaalias Alpide vahel. Tema blogi Cattiva’s Closet on juba laialt tuntud moe, ilu ja elustiili blogina, kuid nüüd otsustas Kärt jagada oma lugejatega midagi palju suuremat, olulisemat — ta räägib oma võitlusest vähiga, soovides sellega eeskujuks ja hoiatuseks olla kõigile neile, kes ei pea regulaarset arsti juures kontrollis käimist oluliseks.

Loe kindlasti ka Kärdi eelmisi lugusid:

Minu võitlus: diagnoos — munasarjavähk

Minu võitlus vähiga: mida sa tunned, kui su sees kasvab surm ise?

Minu võitlus vähiga: elust kanüülide ja voolikute keskel

Minu võitlus vähiga: esimene keemiaravi mitmetest...

Minu võitlus vähiga: elus esimest korda võin enda üle uhkust tunda

Minu võitlus vähiga: olen ootamisest väsinud…

Minu võitlus vähiga: neljas keemiaravi seljataga, juuksed kasvavad juba mühinal

Minu võitlus vähiga: miks ei tohi internetist oma haiguse kohta lugeda...

Minu võitlus vähiga: keemiaravi ootamatu ja ebameeldiv tagajärg

Oh, jeerum! Tänane keemiaravi algas suure üllatusega. Nagu ikka, läksime esialgu vasaku käe veeni kallale ning kuigi kõik vajalikud kanüüli kraanid olid lahti, pumpas veen verd välja, selle asemel, et ravimit verre pumbata. Kaks õde sagisid nõutult mu ümber ja üks juba kahtlustas, et kanüül on arterit vigastanud vms. Katsin käega silmad, et verd ka mitte kogemata näha, sest see teeb mind nõrgaks.

Kanüül tuli välja võtta, sest sellest veenist asja ei saanud. Lõpuks see hakkas lihtsalt kohutavalt valu tegema, ju siis ei olnud korralikult paigas. Seejärel võeti ette teine käsi. Küünarnuki kõrgusel polnud midagi teha, seal oleks pidanud seda veeni kui nõela heinakuhjast taga ajama. Lõpuks leidsime üne paljulubava veeni käelabalt. Valus oli, aga asja sai.

Õde andis mulle põse peale musi ja palus vabandust. "Ma higistasin praegu seitse kitlit täis," naljatas ta.

"Eks see oli paras õudus meile mõlemile," ütlesin samal ajal õnnelikult naeratades.

"Mis mina, mul on sinust kahju, tütreke!" Jah, üks õdedest, kutsub mind hellitavalt tütreks. Tal on üks poegadest minust aasta vanem ning ta tunnistas, et on alati omale tütart soovinud. Ma ei mäletagi enam selgelt, mis tunne on olla kellegi tütar…