Sveta Grigorjeva meeleavaldusest, mis ei lähe meelest: seisime kümme minutit aluspesus külmas. Kuid külma me ei tundnud
(18)
Saate „Kust sa, lilleke, siia said?“ seekordses osas võtab saatejuht Laura Kursi vastas koha sisse koreograaf ja luuletaja Sveta Grigorjeva.
Sveta, keda on nimetatud ka sarimeeleavaldajaks, räägib taskuhäälingusaate viimases osas, miks ta meelt avaldamas käib, ja meenutab ka sealt saadud kogemust, mida on raske unustada.
Kaks aastat tagasi kogunes paarkümmend Eesti naist Vene saatkonna ette, et juhtida tähelepanu vägivallale, mida Vene sõdurid Ukraina naiste ja laste vastu toime panevad. Üks demonstrantidest oli Sveta. „See oli kõige raskem meeleavaldus mu elus. Igaüks meist teadis, miks me seal seisame. Iga naine,“ rõhutab ta kogetule tagasi vaadates.
Ligi kümme minutit väldanud aktsioonil seisid kümned veriseks värvitud reitega naised aluspükste väel, prügikotid peas, aprillikuu karge ilma käes. „Me ei seisnud seal väga kaua. Võib-olla kümme minutit kõigest. Alupesu väel, kuid külma me üldse ei tundnud,“ ütleb Sveta.
„Eks me ka kartsime veidi, sest me ei teadnud, kas midagi juhtub meiega,“ viitab Sveta meeleavalduse provokatiivsusele.
Need kümme minutit mõtles Sveta peale Ukraina laste ja naiste ka sellele, et ta üldse naisena peab 21. sajandil sellise asjade pärast meelt avaldama. „Kurb on vähe öeldud selle kohta,“ avaldab Sveta ja tõdeb, et pigem tekitas see jõuetustunnet.
Saates saab vastuse ka küsimus, miks Sveta üldse käib meelt avaldamas. „Sa lähed sinna, et kinnitada, et parem maailm on veel võimalik. Sa kinnitad endale, et me kogukonnana, kasvõi meie nende kahe-kolmekümne naisega, kes me seal seisime, et meil on veel inimesi, kes tahavad teistsugust maailma ja kellel on julgust minna ja vastustada agressorit. See on ka viis mitte ise hulluks minna.“
Kuula saadet SIIT: Kust sa, lilleke, siia said? │Efektseid ja julgeid naisi kardetakse: külas Sveta Grigorjeva
Muu hulgas räägitakse saates sellestki, miks on nii, et julged ja silmapaistvad naised peavad tihtilugu hakkama saama ebaproportsionaalselt negatiivse kriitikaga, ning mille ilming see ühiskonnas on. Niisamuti võetakse luubi alla meie harjumuspärased mustrid, hirm neist väljaspool mõelda ning viis, mil moel see ühtlasi Eesti inimese ellujäämisinstinktiks kujunenud on.
